Naistepäeval lahatakse nõiatantsu anatoomiat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Femmaaž» Sõltumatu Tantsu Laval

FOTO: Hirohisa Koike

8. märtsil esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Telliskivi loomelinnakus «Femmaaž», kus taasesitatakse maailma tantsuajaloo legendaarseimad soolod, mille naised on loonud.

Neli naist räägivad oma loo 20. sajandi kultuurilisest plahvatusest ja kollapsist, hullusest ja ilust. S.t sellest, kuidas tantsukunst teiste kunstide kõrval suureks ja isegi suuremaks tehti (sest see on praegu lavakunstide keskne mõtlemine ja suund).

Ma pean tunnistama, et mu arust on mehed ja naised põhimõtteliselt, bioloogiliselt erinevad. Ja tollest erinevusest on tulnud suur jagu mu rõõmu ses elus. Aga ma pean ka tunnistama, et kuigi need bioloogilised erinevused ei peaks kunstis või nt riigi valitsemises üldse mingi rolli mängima (või nood peaks ehk andma naistele pigem eelise), on meil asjad veidike äraspidi (meil on küll väga sümpaatne naisest president, aga seda on vähe).

«Femmaaž» ei sündinud üleöö. Sveta Grigorjeva kandis seda mõtet kaua kaasas. Naiste kummardus suurtele naistest kunstnikele-loojatele! Jah, ilma poliitikata, ilma feminismita, aga jõuliselt märgates, et sel liinil on oma põhjus ja läte. Alguses oli mõte ka mõni mees tooks teoks kaasa krabada, aga teatavasti on mehed ebausaldusväärsed ja nõrgad. S.t et tegelikult ei saanud aegu ja kulgemisi klappima.

«Femmaaž» Sõltumatu Tantsu Laval

FOTO: Hirohisa Koike

Allpool teadvust, enne sõnastamist, algas see nii, et Sveta Grigorjeva luges enne oma koreograafia koolilõputööd Mary Wigmani kompositsiooniõpikut. Et kuidas üldse koreograaf olla. Kuidas küsida. Võib öelda, et Grigorjeva päris esimest tööd – «Keda ma täna õhtul tantsin» – kannab saksa ekspressionisti Wigmani vaim või mõju. Too daam, tõsi, allus hetkiks reich'i värdjalikele käskudele, saatis ära oma juutidest õpilased, aga pages lõpuks ka ise.

Wigman on põnev koreograaf, siuke hull, kelle põhitööna teatakse «Nõiatantsu». Kui ma noid «Femmaaži» proove vaatan, siis vahel on mul tunne, et see õige, siiras tants, ongi nõiatants. Naiste tants (jah, ka mehed võivad nõiad olla!). Üks võõras veider ja lühiajaline kultuur – kristluse peagu tuhandeaastane värd-, väär-, ja vägivaldtõlgendamine, lõi meile nõidadest ja kunstist vale pildi. Seepärast renessanss, romantism ja modernism ongi alati määratud võitma tagurlikke ja tuimi voole ja hoovusi: inimesest arusaamise esimene aste on temast hoolimine! Tema jaoks vabaduse ja meeletu ilu loomine, isegi, kui ta seda alguses vastu ei võta.

Modernismilaine üks olulisim samm oli tantsu vabastamine: Isadora Duncani kohta uurige lähemalt Hendrik Visnapuu käest (nad seiklesid koos Euroopas), küsige Ella Ilbakult – ägedalt eesti tantsijalt ja kirjanikult (seda küll elus hiljem, August Gailiti mõjul). Duncan võttis kallimaks väikse luuletava Jessenini (kelle sõpru oli ka Visnapuu), oli küll kommunist ja ideoloogiline tantsija, aga sama vabastas tantsukunsti ja naised tollele vanale pärisõigele asjale. Ta oli kehaline-erootiline, aga aeg ootas mõtlevat-kehalist-kurja-kirglikku-tarka. See oli Wigman.

Kuidas ma ütlengi: modernism polnud kunagi modernism, kunst ei pidanud kunagi tegema inimesele pai. 20. sajandi n-ö hullu kunstiga naasime loomuliku korra juurde, kus kunst on osake šamaanlikust, mõtestavast inimeseks olemisest. Mitte mingi omaette kaunis ja kallis iluasi.

«Femmaaž» on nelja eesti NAISkunstniku kohtumine 20. sajandi märgiliste-märuliste-muut(u)vate naistega. Wigman elab me kodus juba nagu rott, kripitseb oma maskide, painduvate käte ja kummaliste esoteeriliste-eksootiliste pillidega kuskil lagede all ja arvutites. Magab meie kõrval ja vahelgi. Koos kassidega. Kassiraiskadesse on «moodne» tants muidugi igal ajajärgul sisse kirjutet. See on nende kood.

«Femmaaž» Sõltumatu Tantsu Laval

FOTO: Hirohisa Koike

Mari Mägi, kes tegeleb Lucinda Childsiga, kohtus temaga Wilsoni «Aadama passiooni» lavastuse tegemisel Eestis. Ma olen kuulnud, et see oli üks siuke … kummaline tükk, et paljas kreeklane kõndis üle lava, Childs olla ühe allika järgi veel proovis sinna «palja kreeklase auku» (tema sisenemiskäiku) kukkunud, ja end vigastanud. Aga mis oluline. Mägi ütleb, et Childs on nagu õhuke, paberist naine, nagu origami ... Ja peagu mitte keegi ei märgand, et Pärdiga kõrvutatav, Wilsonist põnevamgi tüüp lihtsalt … oli siin ja kukkus auku.

Too töö «Carnation» («Nelk», aga näete ka kui palju tõlgendusjälgi on ses nimes?), millest Mari Mägi lähtub – on talle suhteliselt tuttav, sest see on objektitöö, performatiivne. Selles on sees äratundmismüks, see on kõige «asjalikum» perfokalähedasem töö. Et seda mõista, peab teadma, et Mari Mägi koolitaust on klassikaline ballett, aga säält läks ta – ilma kaasaegse tantsu äreva vahehüppeta – performatiivsesse teatrisse. Ja praegu on ta üldse tantsuterapeut. S.t ta töötab sageli ühe inimesega korraga, avades tolle sisimaid püüdlusi ja jooni, vastandina tollele hetkele, kui Mägi ise laval peab särama.

Ma turgin toda naispoolt. Ma olen täiesti veendunud, et naised ja mehed on oma loomses loomises mõneski mõttes väga erinevad, kusjuures ma ei anna kummalegi soole eelist, kui ma pärin Mari käest, et kuidas tema näeb end soolise kunstnikuna, vastab ta väga selgelt ja teravalt, ausalt:

«Ma arvan, et see on teema, aga see on mõnes mõttes nii raske teema, et ma ei ole sinna läinud. Seal on päris kõva sein ees, kas sa paned oma jõudu sinna, et läen. Mulle on tähtis olnud mu tugistruktuur, lapsed, et see kõik töötaks, ma ei ole sinna jõudnud, et ma olen nüüd naiskunstnik – võtke, tulistage! /---/ Ma tahan asju teha, ja kui see turvalisest tsoonist väljatulek tähendab seda, et ma enam ei tõuse ja ei tee, siis ma ei lähe sinna, sest mind huvitab protsess. Kui ma tunnen, et mu protsess ilma selle suure verevalamise ja paugutamiseta ei saa, siis on nii. Aga praegu ma ei ole selles kohas.»

2012 väsis Mari Mägi «mustast kastist», publiku ja inimese eraldatusest ära, oli jupp aega sellest eemal, ja nüüd, «Femmaažis» vaatab ta uuesti, mida see ruum talle tähendab, millest see kõneleb. Mida sellega teha saab.

«Femmaaž» Sõltumatu Tantsu Laval

FOTO: Hirohisa Koike

Joanna Kalm tegi möödunud aastal tantsudebüüdi, mida reklaamiti totaalselt valesti: et see on see tükk, kus see tüdruk on alasti, et kuulsaks saada. Peagu ükski kriitik ei osanud sellest mööda vaadata, näha toda töövahendit, keha, kujundina. Õnneks pandi see tükk tänavu tantsuauhindade nominentide sekka, sest Kalmu uurimine, keha ja lugu ei keskendu lihtsalt paljale ihule. Mulle pakub põnevust just see keel ja otsimine, kuhu ta nüüd on jõudnud/jõudmas.

Deborah Hay, kelle tükist Kalm seekord lähtub, ei ole talle võõras autor. Ta on juba ise otsinud sama teed: tekstuaalset, poeetilist partituuri, viisi, kuidas sõnu ja kujundeid ja mõtteid tantsuks moondada, ilma neid illustreerimata. Sest kolelihtne on teha koreograafia tormist, kus kõik vehivad kätega, eks. Aga palju keerulisem kõnelda üksildusest, tantsides samas nt keerulist valmismõeldud rütmikat, mis meenutab moderntantsuballetibäästardit.

Joanna tuletab meelde, et Hay ütleb, et keha on instrument, mis on ettevalmistatud liikumiseks, täpselt nagu klaver, sa pead oskama seda kasutada. Kujundist lähtumine, kuidas sa seda üldse avad…

Joanna on ise kirja pannud partituurid seekord (see ei ole tema püsiv praktika, aga ta jälgis mungalikult, st siis nunnalikult eeskuju, oli truu tollele töömeetodile, mis n-ö ette antud), aga peab eemale astuma oma esteetilistest eelistustest: «Katsun olla ausalt dialoogis oma kirja pandud partituuriga. Oma mätta otsast lavastust tehes oleks (enese)tsensuur olnud teistsugune.»

Praktika on oluline, läbikäimine. See on iga kord töö, etendamine. Tuleb end viia mõttekohta, nagu mingisse transsi. Sveta Grigorjeva otsib ka hullusepunkti, vabadusepunkti, loovusepunkti. Mul on tunne, et nad kõik. Svetale on tähtis see aeg: ta peab jõudma laval tolle energiani, mis rabaks ja raputaks: see on nagu poksimatš, nõia väljakutse maailmale.

Joanna ütleb, et ta ei tea, mis oleks tants praegu, kui Isadora Duncan ei oleks seda vabastanud. Mina ka mitte: nõialik rituaal – noh, nagu eesti kultuuris on olemas lauluemade traditsioon, naislaulikute ülem olek, aga külakogukonnas laiemalt, elu põhjendavamalt – kannab naiste vabanemist tüütust, tülikast ja üsna lühiajalisest-ajutisest kultuuritaagast ja sotsiaalsest vastutusest. Ma tahaksin tuletada meelde: alati, kui konservatiivid midagi kaitsevad, tasub uurida, mis aastasajast on nende kontseptsioon või uskumus pärit. Minu konservatism põimub ürgsete, antiiksete ja keskaegsete kogukondade arusaamadest, millele on lisandunud usk eesti keele poeetikasse ja püsimisse. Noh, ainult eestlusega oleks asi paarsada aastat habras. Eestipõhise moodsa tantsuga (kuigi lisaks Ella Ilbakule on meil esmalt ikkagi ette näidata Mai Murdmaa, kes on oma loomingu tipus olnud ka maailma tipp, ja muidugi tänase uue põlve tõusvad tipud!).

Joanna Kalm ütleb, et Frida Kahlo ütles, sa ise oled see aines, mida sa tunned kõige paremini. Publik võib arvata, et see on jälle üks soolo ja tegeled jälle iseendaga, aga see ei ole kunagi nii, see on laiem peegel. Ja see on alati ka viis, kuidas töötada iseenda ja oma käekirjaga. (Nagu Grigorjeva ja Wigmani vere tasakaal nende tükis on mõõdetamatu, lõpuni segatud. Eks teistelgi, aga nende tööd ei näe ma nii lähedalt.)

«Femmaaž» Sõltumatu Tantsu Laval

FOTO: Hirohisa Koike

Madleeni tööd pole ma kirjutamise hetkel veel näinud, aga ma tean, et ta lähtub korraga Yvonne Rainerist ja iseendast, et ta lammutab toda kuulsat EI-manifesti – ei teatrile, kostüümile, tantsule-valgusele-show'le – sest see on samas tema (Madleeni) kirgliku ja ekspressiivse olemise vastand.

«Esimest korda lugedes EI-manifesti olin intrigeeritud ning just nimelt enda liikumisega võrreldes on see täielik vastand. EI-manifest paneb kogu tähelepanu liikumisele ja ainult liikumisele, mis mulle meeldib, aga mulle isiklikult on naturaalsem kehale ja vaimule olla emotsionaalselt rohkem avatud ja ekspressiivsem ning liikuda dünaamilisemalt.»

Muide, kuigi «Femmaaž» sattus või plaaniti (Sveta sihis) esietenduma naistepäeval, ja kõik nood neli hullu teevad oma väga veidraid, nõiatantsulikke versioone kaasaja tantsu klassikast (ma meelega ei räägi La Ribot' minimalistikast ja raevukast, performance’likust loomingust, millega tüdrukud koos lõpetavad, mis ka kunstnikutööna lavastust seob), rõhutavad kõik loojad, et see ei ole siuke naistevärk.

Lihtsalt sattus nii, et võib-olla kõigekõigemad loojad 20. sajandi tantsus, nood metsikumad üksiklased ja poeedid, olid just naised. Sellega võib vaielda.

Mu unistus ja vähemasti paari kaasalööja idee (Sveta ja Joanna on selle välja käinud, mitte mina, eks!) ongi ehk see, et tuleval aastal lavastuks sama kamba tööna «Hommaaž», kummardus 20. sajandi tantsu meestele.

Deemon kuskil, et nagunii on kõik «peded», aga muide, see pole lõpuni tõsi. Või kui ka oleks, missiis. Naised tantsivad raevukalt ja nõiajalgseina ära selle ilma tühja ja mõttetu viha ja kurbuse ja üksilduse. «Femmaaž» on teos, milleni pole enne jõutud, ju siis nüüd on aeg.

«Femmaaž»

  • Idee autor: Svetlana Grigorjeva
  • Soolode esitajad: Joanna Kalm, Svetlana Grigorjeva, Madleen Faulkner-Teetsov, Mari Mägi
  • Kunstnik: Arthur Arula
  • Helikujundaja: Vootele Ruusmaa
  • Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
  • Dramaturg: Jürgen Rooste
  • Produktsioon: Sõltumatu Tantsu Lava
  • Toetab: Eesti Kultuurkapital
  • Foto: Eva Labotkin
  • Kestus: 90 minutit
  • Esietendus 8. märts 2017
Tagasi üles