AINULT TELLIJALE

Sildistava hinnangu varjus on hirmunud laps

Väljast väiksem kui seest- Karin Tammaru ja Ago anderson esiplaanil, Lii Tedre, Ott Raidmets ja Meelis Rämmeld taga

FOTO: Gabriela Liivamägi

Väga kerge on närvide säästmise eesmärgil mitte klikkida uudistele, mille reljeefne pealkiri annab aimu, et loetavaga ei saa nõustuda. Teatrisaali tulnud vaatajal seda luksust pole, ta on sunnitud viibima etenduse lõpuni ideede keskel, mille tõttu käib mööda selgroogu õudusjõnks ja mõistus tõrgub kuuldut uskumast. Sellepärast ongi poliitilist teatrit vaja.

Mari-Liis Lill on Eesti teatripildis üks kõige jõulisemalt oma liini ajav lavastaja, kelle osalusel valminud lavastusi tahaks poliitilise teatri asemel nimetada pigem kodanikuteatriks, rohujuuretasandil ühiskonna reformimiseks. Soov väikeste sammudega maailma paremaks muuta ei jää vaid kauniks mõtteuiuks, vaid seda saadavad selged teod, mille mõju kestab kauem kui esietendusega kaasnev turundusfuroor. Lavastusega «sugu: n» kaasas käinud samanimelisest feministlikust ajakirjast anti sügisel välja teine number, lavastuse «Teisest silmapilgust» trupi liikmed õppisid proovides eesti ja vene keelt ning depressioonist rääkiv Linnateatri ja Draamateatri koostööprojekt tekitas laiema avaliku diskussiooni.

Lille kõige uuem ja ühtlasi esimene üksi lavastatud töö, Endlas esietendunud «Väljast väiksem kui seest», soovib viia polariseerunud ühiskonda lähemale vastastikusele mõistmisele. Puudub selge viis selle eesmärgi täitumise tulevaseks mõõtmiseks, kuid midagi käegakatsutavat on juba toimunud: üks paljulapseline pere elab remonditud lastetoa võrra paremates tingimustes. Kavalehel on kirjas üleskutse, kuidas teatrikülastajad saavad anda oma pisikese altruistliku panuse mitme mure lahendamisel ja unistuse täitmisel. Tahame ju kõik, et aastate pärast uue dokumentaallavastuse jaoks intervjuusid tehes oleksid inimeste lapsepõlvelood helgemad.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Tagasi üles