Eesti kultuuri täheatlas: kirjandus identiteedi tunnusena

«Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.»

«See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. /.../«Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.»

Need on eesti kirjanduse kahe tuntuima proosateose alguslaused, 1912.–1913. aastal ilmunud Oskar Lutsu «Kevadest» ja 1927. aastal ilmunud Anton H. Tammsaare «Tõest ja õigusest». Laused, mis mitte ainult ei juhata sisse teost, vaid samas signaliseerivad eestlaste ühist (lugemis)kogemust 20. sajandil ning rahvusliku identiteeedi suhtluskoodi. Niisiis ei ole nad enam lihtsalt kirjanduslikud tekstid, esimene muhe ja kohati sentimentaalne pajatus lapsepõlve kooliajast, teine vanatestamentliku maailmaloomise mustrit markeeriv eestlaste talupoja-eepos, vaid nad on aina kaugenevas järelvaates ühtlasi eesti kultuurilise ning rahvusliku identiteedi piilarid. Paneme tähele, et mõlemad teosed algavad möödaniku tähistamisest, milleks on 19. sajandi lõpukümnendid. See oli aeg, mil eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest võib rääkida juba kui massiteadvusest: olid oma ajakirjandus, alamastme omavalitsused, talude päriseks ost, raudtee – kõik see võimaldas ühelt poolt individuaalsuse esiletõusu, teiselt poolt aga kinnistada «meie»-kuuluvust. Olen mõelnud ja söandan väita, et «Kevade» ja «Tõe ja õiguse» kirjanduskultuuriline tüvitekstilisus  tulenebki nende  rahvuslik-eksistentsiaalsest mõõtmest. Nad tähistavad eestlaseks olemise sünnisängi, kust hargnevad kõik järgnevad saamised, k.a juba 1905. aastal Gustav Suitsu kuulutatud «Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!».