Biit nagu paks rott

Thundercat Foto: Kuvatõmmis

Thundercat

Drunk

Brainfeeder

Hinne:5

Väga muusikalisest perest pärit 32-aastane, Californias elav, isegi hardcore-pungi ja eksperimentaalse hiphopiga kätt proovinud Stephen Bruner ehk Thundercat on bassist-vokalist. Statistiliselt on kindlaks tegemata, kas rohkem liigub anekdoote, mille kangelased on basskitarristid, või teevad trummarinaljad neile ära. Noh, Stepheni isa on trummar, vend samuti, nii et pereringis neil juba igav ei hakka. Thundercati enda loomingut ja säravat isiksust saadabki muide selline mõnusa musta huumori aura. Kui kuulasin «Drunki» teab mitmendat korda järjest, paelus miski mu teises toas askeldava 16-aastase poja tähelepanu. «Tal on biit nagu paks rott, kes kõnnib laisalt mööda pesunööri,» arvas poeg.

Thundercati kolmas, traditsiooniliselt eksperimenteeriv ebatraditsiooniline album «Drunk» laob klassikalistest materjalidest midagi üsna uut. Nagu oleks space-jazz, aga päriselt ei ole. Võiks öelda funk, aga jällegi nagu sajaprotsendiliselt ei ole. Soul ka ei ole, kuigi tegelikult kõike kolme nimetatud stiili see kahtlemata sisaldab. Lisaks veel fusion’it ja elektroonikat ning nipet-näpet siit-sealt veel. «Drunk» märgib Thundercati kreatiivsuse ja vaimukuse hiilgeaega ning tegemist on albumiga, millel on arvustuste põhjal tänavu ilmunuist üks kõrgemaid reitinguid. Ei ole ülehinnatud, «Drunk» ongi võimas, innovaatiline ja vaimukas plaat. 23 pala, 51 minutit ja ei hetkegi igavust, iga kuulamiskorraga avab uusi tahke. Tähelepanu on õigupoolest püütud juba plaadiümbrisega, mis meenutab veidi Funkadelicu klassikalist, võrdlemisi jubeda alatooniga «Maggot Braini».