:format(webp)/nginx/o/2012/09/27/1342290t1h86c9.jpg)
Ma olen alati mõelnud, et juba praegu tuleks 20. sajandi romaanidele hakata lisama joonealuseid, mis selgitaksid lugejale, mis, kuidas ja miks. Tehnoloogia on muutnud hoiakuid ja maailmapilti juba nii tugevasti, et on raske aru saada põlvkond-paar varem elanud inimeste mõtlemisest ja käitumisest.
Sarja «ENSV» algusest meenuvad just joonealused. Esimestel hooaegadel selgitati vaheklippides nõukogude ühiskonnas levinud nähtusi ja tehtusi. See oli loominguline ja naljakas. Kunagine argipäev sai huumoriks, seda just neile, kes mäletavad okupatsiooniaega. Absurd, aga just niisugune nõukogude elu suuremalt jaolt oligi, nagu kirjutas hea kolleeg Rein Veidemann ühes leheloos.
Tean inimesi, kes peavad «ENSVd» solvavaks. Osa neist ongi veendunud punased, kelle arvates oli elu sotsialismi viljastavates tingimustes õige. Väärnähtusi ei esinenud, kõigile jagus leiba ja tööd – on ju tuttavad seisukohad? Osa inimesi tunneb end häirituna, et nende noorusaastaid naeruvääristatakse.
/nginx/o/2015/10/13/4590019t1hb67b.jpg)
Ent leidub neidki, kes ei pea üldse vajalikuks ega väärikaks Eesti Vabariigis nostalgiaga Nõukogude Eestit meenutada. Sest see aeg ei olnud mitte naljakas, vaid hirmus. Mõne meelest hakati Nõukogude Eestit huumorivõtmes käsitlema liiga vara, mõne meelest liiga hilja. Arvan, et kogu retseptsioon servast servani on täiesti loomulik.
Ent suur osa rahvast on sarjale siiski selle algusest saadik kaasa elanud ja «ENSVst» on kujunenud vaieldamatult fenomen Eesti telemaastikul. Oleme näinud, kuidas peente detailideni (rekvisiit, näitlejate riietus) läbi mõeldud ühiskonna analüüsist on aastate jooksul saanud suhetele ja koomilistele kõrvaltegelastele keskendunud seebikas.
Kuigi «ENSV» tegijad on lubanud endale kergemat läbisaamist, on siiski nähtav, et kesksete tegelaste muutuvaid (või siis püsivaid) hoiakuid stagnaaja tuultest perestroikani jälgitakse üsna suure ja usutava täpsusega. Siit tulevad ka ägedaimad näitlejatööd: parteitöötaja Sirje (Laine Mägi), tema boss seltsimees Võsa (Paul Laasik), endine tööõpetuse õpetaja Ats (Mait Malmsten), miilitsapoiss Jüri Kessner ja tema ema Aino (Helene Vannari). Need on juba väljakujunenud isiksused, kes teevad muutuvate oludega kohanedes ka ise arengu läbi.
«ENSVs» esineb mitu kahtlemata hästi välja mängitud karikatuurset tegelast, nagu näiteks Aadu Tuts (Feliks Kark) ja Illar (Raivo E. Tamm). Neis esineb tegelikult ka natuke sügavamaid kihte kui vaid võimu sõimamine viinapitsi juures, situatsioonikoomika või meeldejääv sõnapruuk (Illari «Joppenpuhh!»). Vahest on siingi trumbiks detailid ja täpsus. Esineb ka haaravaid kõrvalosi ning trupp funktsioneerib just varasemates hooaegades muljet avaldava tervikuna.
Üks asi, mida maksab «ENSV» puhul kindlasti esile tõsta, on dialoog (Villu Kangur, Gert Kiiler). Pean tunnistama, et mul on väga raske olnud vaadata 1980. aastate filme, kus inimesed ei räägi seda keelt, mida toona kasutati. Ei argikeelt ega slängi. «ENSV» on algusest peaaegu lõpuni olnud selles osas stiilipuhas.
Igal populaarsel draamasarjal on aga oma hiilgeaeg ning ka väsimus. Nii on hilisemas «ENSVs» olnud rohkem igavaid episoode (kus räägitakse, aga midagi ei juhtu) ning olukordade koomilist ülepaisutamist. Ilmselt on see paratamatus – tüdinevad tegijad ja vaatajadki. Aga kokkuvõttes on siiski tegemist väärt ettevõtmisega. «ENSV» on tõsise suhtumisega tehtud komöödia. Kerge janditamine oleks ilmselt sarja lõpetanud juba paari hooaja järel.
/nginx/o/2017/02/26/6387385t1h1371.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)