Triin Ruumeti film «Päevad, mis ajasid segadusse» korjas eri kategooriates kuus EFTA preemiat, lisaks valisid selle oma lemmikuks Postimehe veebilugejad. Midagi peab selles olema.
Ossimaailma rehabiliteerimine (5)
12. märts 2017, 22:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruumet tunnistab oma lemmikfilmideks Veiko Õunpuu «Sügisballi» ja «Püha Tõnu kiusamise». Aga tema enda debüüt keerab pea peale klišee eesti filmist, kus intelligent halli taeva all lõputult kannatab. Ruumeti kangelased on lihtsad maanoored. Erinevalt «Wremjast», «Tulnukast» ja filmist «Jan Uuspõld läheb Tartusse», kus mõnitatakse dressides bemmiga rullnokka linnasnoobi lõbustamiseks, armastab Ruumet oma kangelasi. Ja armastus päästab maailma, mis siin veel filmist rääkida.
Eesti filmi- ja teleloomingus tegeletakse üsna palju lähiminevikuga. Alles jõudis kinno Jaak Kilmi «Sangarid», mis räägib 1980. aastate noortest. EFTA telesektsioonis korjas kolm auhinda nostalgialainel surfav «ENSV». Aega on piisavalt mööda läinud, just õige aeg oma minevikku mõtestada. Pealegi olid 1990. aastad viimane aeg, kui Eestis midagi juhtus. Samas võib sellest perioodist vändata ka sellise filmi, nagu Andres Puustusmaa «Punane elavhõbe» (2009), mida ei saa ka parima tahtmise juures šedöövriks pidada.
Ajastu vaimu visuaalsel vormimisel ähvardab ikka oht, et seda üritatakse eeskätt materiaalsete kultuurinähtuste, kostüümide ning nipsasjade abil kujutada. Ei saa ka Ruumeti film läbi adi dresside, siniste longeropurkide ja eeskätt popmuusikata, mida hakati hiljem hellitavalt päkapikudiskoks nimetama. Filmi kunstnikutöö (Matis Mäesalu) tabab naelapea pihta: umbes sel ajal, kui filmi vändati, oli pealinna cool’imaid muusikakriitikuid juba näha ringi liikumas samasugustes dressipluusides. Tõsi, parima filmikunstniku auhinna sai sedapuhku Jaagup Roomet («Polaarpoiss»).
See-eest on täiesti ausalt oma auhinna ära teeninud «Päevad, mis...» operaator Sten-Johan Lill, kellele on see samuti täispika filmi debüüt. Tõeline pärl on kaader filmi lõpus, kus kolm poissi ootavad terastorni teibituna hommikut.
Linateosele on ette heidetud, et sel pole selget lugu. Filmi esimest korda nähes tundiski vaataja end vast sama segaduses kui tegelane Allar (Hendrik Toompere jr sai selle rolli eest parima meesnäitleja auhinna). Midagi nagu tahaks, aga kust ja mida, selleni mõistus enam ei küüni. Tagantjärele filmi meenutades haarab õrn hõllandus nagu mälestus kuldsest nooruseast. Ruumet ise käis sel ajal lasteaias.
Millegipärast hakkas mul seda juttu kirjutades ajus tuikama Nancy «Hellalt hoia mind» ja enam ära ei lähe.
