Rein Raua metamorfoos
Rein Raua luulekogu arvustus

Rein Raud

FOTO: Mihkel Maripuu

Rein Raud on kirjanduses tegija, kelle teod ei vaja tutvustamist. Tema varasematest suursaavutustest tekib kohe kaks mälupilti: kassipoegade elulõpu habras luuletus kogust «Paljajalu» (1981), milles jõgi hakkas sümboliseerima kulgemist. Teiseks elutark ütlus kogust «Kaks küünalt» (1990): kirgede merre on uppuda küllaltki raske. Alati leidub üks paat varjatud kõhkluse jaoks.

Tellijale

Selles kogus jätkab autor pigem oma proosaraamatu «Kägude öö» (1996) liini. «Unelindude rasked saapad» on koostatud nii, et Asko Künnapi kujundus mängib autori sõnumile kaasa. Kaanel on muster, mis ühest küljest meenutab vanaaegse koolipoisi pükste paigatud lappi, teisest küljest aga üksteise otsa pandud maju, vaguneid, tööstuslikku kunstlikku ilma. Tagakaanel on kaks metallitilka, millest käib läbi raamatut koos hoidev aas. Need sürrealistlikud kujundid, nagu ka raamatu pealkiri, veenavad meid, et luuletustes on tähtis teema uni: meenutame samalaadseid reministsentse «Kägude ööst».

Unelindude rasked saapad tallavad laugudel, pihib autor, käies metsateed, tuul saatjaks – kivist majata ja internetita, «kust saab järele vaadata». Linnud ja loomad satuvad unenägudesse ajast, mil inimene oli loodusega üks, kuid mitte keegi pole näinud, et neil oleks jalas raskeid saapaid. Rasked saapad võivad unelindudel olla vaid siis, kui neile lisatakse vastav epiteet – nagu indoeuroopa erinevates luulekeeltes lisati tihti absurdseid epiteete olenditele ja jumalustele, keda eriliselt kardeti – meenutagem paljude autorite raamatut «Indogermanische Dichtersprache», millest Raud ise rääkis oma legendaarsetes loengutes 1990. aastate alguses.

Tagasi üles