:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443659t1h3028.jpg)
Ikka on nii, et kui kaks eestlast kusagil kokku saavad ja üks teiselt küsib, kuidas läheb, siis ei sobi kuidagi öelda: «Hästi!» Ei tundu nagu päris viisakas. Mõtled kiiresti, et nii – tööl on tore, kodus ka kõik korras, lapsedki tublid, no mis ma ütlen talle. Ah jaa, auto läks katki. Ja ilm! Ilm on ju suisa kole – no leidsimegi ühise teema!
Ikka peab pisut halvasti minema, siis on kõik hästi, arusaadav ja turvaline. Iseküsimus, kui palju sellest on päriselt kannatamine, kui palju etiketiküsimus – rahvuslik suhtlemiskoodeks. Miks on kõik kogu aeg nii halvasti ja mis värk eestlastel selle kannatamisega on, uurib teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis». Kolm noort näitlejat Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs saavad pekstud, peksavad ise ja mõistagi kannatavad lavastaja Birgit Landbergi käe all läbi kogu meie tumeda mineviku ja tubli tüki olevikkugi.
«Peks mõisatallis» tekitab huvitava võrdluse vaid päev varem kõrvalmajas Tartu Uues Teatris esietendunud «Praktilise Eesti ajalooga». Kuigi mõlemad vabariigi aastapäevaks ajastatud lavastused vaatavad Eesti rahvuslikule narratiivile huumoriga, ütleb TUT kannatusnarratiivist lahti ja valib teise tee.
Genialistide klubis mängiv Must Kast aga hüppab pea ees eestluse kõige mustematesse laugastesse ja püherdab rõõmsalt selle tuhandeaastases turbakihis. Teos ütleb lahti traditsioonilisest kreedost «Kes kannatab, see kaua elab». Mitte kannatused, vaid viis nendega toime tulla ja õige suhtumine on teatritrupi hinnangul kestma jäämise võti – oskus enese üle naerda. Lavastus pulbitseb mustast huumorist ja võllanaljadest.
Üle-vindi-huumori objektiks sobivad ka kõik need sümbolid, mida traditsiooniliselt pühaks peetakse ning mille üle ilkumine justkui keelatud oleks. Ootamatud lahendused ja pöörded kulumiseni läbijahvatatud teemades mõjuksid ehk võõritavalt ja piinlikultki, kui nende absurdsus ja grotesksus vaatajat veidi abituks ei muudaks. Naerad tahes-tahtmata.
Olgu selleks siis kõhugripis ja pesemata kätega tüütu tüüp Balti ketis või 700-aastase orjaöö katkematu peksuna kujutamine. Kääpa jões omaenese mõõga läbi mõlemad jalad kaotanud Kalevipoeg muutub aga häirekeskusesse helistades selleks meile kõigile tuttavaks vanameheks, kes seletab: pole mul viga midagi, väike kriimustus, ei maksa teil endale minu pärast tüli teha, ma kannatan ära küll, nojah, kui te just siiakanti satute, võite ju läbi tulla. Mõistagi ei tee lavastus tabu ka seksist ja vägivallast ning kõiksugu muudest kõlvatustest, mistõttu alla 16-aastaseid seekord teatrisse ei oodata.
Häbitu huumori kõrval jagub lavastuses ruumi ka tõsisematele teemadele. Ühena aktuaalsematest probleemidest kerkib esile naisküsimus. Pole midagi öelda – klaaslagi on meie toal ja meie ajal ka, kui parafraseerida Juhan Liivi. Teravat kriitikat saab naise käsitlemine iibeprobleemi eest vastutajana.
Ainuke naine laval, Jaanika Tammaru, teeb läbi katkematu raseduste kadalipu ning sünnitab ühe lapse teise järel, kuni viimaks poegade käte vahel kurnatusse sureb. Valusaid hoope jagub ka koduvägivalla teemale, mis on ehk alles tänu president Kaljulaidi aastapäevakõnele ühiskonnas viimaks arvestatavalt fookusesse tõusnud.
Ühtmoodi mõjusad on nii ema-tütre telefonikõne, kus tütar kaebab, et mees on vägivaldseks muutunud, ning ema käsib ära kannatada, kui ka pilt ilusa armastuslaulu saatel kaasat peksvast tegelasest. Teemale paneb punkti Jaanika Tammaru primitiiv-feministlik räpp «Poisid, tulge ehale!», milles naine võtab otsustusohjad oma keha ja saatuse üle taas enese kätte.
Mõtteliseks mõisatalliks on kogu selle suure peksu puhul ruudukujuline turbamullaga täidetud lavapõhi, mida ümbritseb vahetus läheduses igast küljest publik (kunstnik Illimar Vihmar). See muudab kogu tegevuspaiga poksiringiks, millest väsinud, higised ja mullased võitlejad ükshaaval nurkadesse kosuma taanduvad.
Kuigi trupitööna valminud «Peks mõisatallis» on üldiselt intensiivne, segades teatritehnikaid mahukaks ja meeleolukaks popurriiks, esineb puudujääke dramaturgia ja lavastusliku poole pealt. Stseenid kipuvad pinge kaotuseni venima ning piltide tase on ebaühtlane. Head leiud ja vaimukad mõttevälgatused vahelduvad stampmõtlemise ja tüüpkäsitluste ning harjutuslikul tasemel etüüdidega. Hoolimata tublidest näitlejatest jääb üldmulje igatsema paremat struktuuritunnetust, et kättevõidetud pinge ja kontakt publikuga väärikalt lõpuni välja vedada.
Traditsioonilisi vaatenurki eirava «Peksu mõisatallis» on loonud uus põlvkond teatritegijaid. Huviga on oodatud, mida ja kuidas hakkab looma see generatsioon, kes on kogu elu iseseisvas Eestis elanud. Kellel pole vahetut kokkupuudet ega isiklikke mälestusi nõukogude ajast ning kelle muljed pärinevad pigem kooli ajalootunnist kui suguvõsa suulisest pärimusest. Seeläbi on noored vabad ka kõigist tabudest ja konventsioonidest eestluse ainese käsitlemisel. Ootuspäraselt on nende valik taagast lahtiütlemine.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443665t1hb441.jpg)
/nginx/o/2019/03/19/11878719t1hc3d5.jpg)