/nginx/o/2017/03/13/6443179t1h5680.jpg)
Superahv Kong on tagasi kinoekraanidel ja ehkki ta seekord ei võida tasuta turismireisi New Yorki (See the world famous United States Building and destroy it!), jääb ta filmi lõpus ellu, mis võimaldab hiigelelukat edukalt järjefilmis ekspluateerida. Ja ilmselt ei jää järg tulemata, sest 185-miljonilise eelarvega film on esimese linal oldud nädalavahetusega teeninud juba 142 miljonit dollarit.
Ma olin vist kaheksa-üheksa-aastane, kui Soome televisioonis näidati Merian Cooperi klassikalist 1933. aasta filmi «King Kong». Mäletan kohutavat kurbusetunnet, kui Empire State Buildingu otsas oma elu eest võitlev Kong lõpuks lennukikuulipildujatele alla jääb ja kõvadele New Yorki tänavatele surnuks kukub. Miks nad selle suure ahvi ära tapsid!
Kong on üks märulifilmiajaloo krestomaatilisi kangelasi, kes on korduvalt linal seigelnud ja isegi Godzillaga võidelnud. Hilisemast ajast mäletame John Guillermini filme «King Kong» (1976) ja «King Kong Lives» (1986). Kunstiliselt kõige väärtuslikumaks võib pidada Peter Jacksoni «King Kongi» versiooni 2005. aastast. Jackson viib tegevustiku tagasi 1930. aastatesse ja tema Kong on üsna mõistlikus mõõdus gorilla, vaid 7,5 meetrit kõrge. Muide, Jackson on meenutanud, et tema nägi Kongi filmi esimest korda sama vanalt kui mina.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443209t1h74cf.jpg)
2017. aasta versioonis on kõik väga suur. Kong ise vähemalt 30-meetrine elukas, lisaks võimsad loodusvaated ja võitlusstseenid. Sama tohutu on ka filmi rumalus. Ainult ühest suurest ahvist ei piisa, et vaatajal kaks tundi huvitav oleks, olgu see ahv siis IMAXi kaliibris ja 3Ds. Sisu napib. Filmi «Kong. Pealuusaar» stsenaarium mahub ära keskmise Eesti pere laupäevase poeskäigu ostutšeki tagaküljele.
Mõnes mõttes päästab filmi see, et tegevustik on viidud 1970. aastate keskpaika, kui Nixon lõpuks aru sai, et kommudega Vietnamis sõdimine ei ole jätkusuutlik, ja väed tõmmati välja. Seoses sellega jäi üle kolonelleitnanti Preston Packardi helikopterieskadrill, mis saadetakse Pealuusaarele käputäie tsivilistinärude ekspeditsiooni turvama. Packard (Samuel L. Jackson) on vana sõjaratsu, kelle hommik ilma napalmilõhnata pole täiuslik. «Tänapäeva apokalüpsis», eks ole.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443231t1h23e2.jpg)
Ilmselgelt on režissöör Vogt-Robertsile (temast teame vähe, ainuke märkimisväärne saavutus on 2013. aasta indikomöödia «Suvekuningad») sügava mulje jätnud stseenid Vietnami sõja filmidest, kus kopterid rokkmuusika saatel oma saatusele vastu lendavad. Nüüd on tal ometi võimalus need taaslavastada ja see tuleb hästi välja. Kongi vägitegudest võimsama mulje jättis mulle see, kui tosin Bell UH-1 Iroquoisʼ «Huey» lahingukopterit CH-47 Chinooki toel tormimüürile vastu põristavad. Terve filmi jooksul paitab kõrvu vinge 1970. aastate soundtrack.
Packard ongi filmi kõige meeldejäävam tegelane, mis siis, et tema kanda on üsna sirgjooneline liin: ah sina, kuradi ahv, tapad minu mehi, no siis mina tapan sinu. Aga selgub üsna varsti, et King Kong pole teile mingi Việt Cộng. Kongi lugudes on algusest peale oluline tegelane naispeategelane, kelle vastu ahvil õrnad tunded tekivad, mis talle lõpuks ka saatuslikuks saavad. Siin peaks seda rolli täitma patsifistist lahingureporter Mason Waever (Brie Larson), kuid tema suurimaks saavutuseks jääb Kongi rusikasse surutuna hiidsisaliku soolikates ära käia. Sama pealiskaudselt mõjub Tom Hiddesston briti seikleja rollis.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443245t1h9325.jpg)
Hoopis veider tegelane on hiina tütarlaps San, keda mängib Tian Jing («Suur Hiina müür»). Kogu filmi jooksul lausub ta vaevalt kolm lauset ja stsenaariumi kohaselt võiks seal olla hiina naise kujuline tühi koht. Saladus on vist järgmine: Hiina turg on Hollywoodi jaoks rahaliselt järjest olulisem. Aga seal kehtib välisfilmidele range kvoot, vaid vaevalt viis protsenti kinolevist tohib piiri tagant tulla. Nii tehaksegi filme koostöös Hiina stuudiotega, pannakse sinna Hiinas võttepaiku ja näitlejaid, et sellest kvoodist mööda hiilida.
«Kong. Pealuusaar» on kahtlemata suurjooneline ettevõtmine, mis väärib vaatamiseks kõige suuremat ekraani. Mina tegin seda Kosmos IMAXis ja võin kinnitada, et mastaabid ja mütakas on selle filmi puhul kõige olulisemad tegurid. Teleri- või telefoniekraani peale pole mõtet oma aega raisata. 3D-animatsioon näeb kohati veider välja, näiteks mõjuvad avastseenis rannaliivale prantsatavad hävitajad mängulennukitena.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/13/6443259t1h402b.jpg)
Kõigest öeldust hoolimata pole «Kong» läbinisti halb film. Nii dialoogis kui ka võitlusstseenides tuleb ette väikseid vimkasid, mille puhul pole selge, kas need on sinna teadlikult pistetud või kogemata koomilised välja kukkunud. Oleks neid rohkem, võiks seda juba tubliks friigifilmiks pidada.
Eestlasest kinovaataja jaoks oleks tore, kui lisaks kiidetud heliribale kõlaks filmi lõputiitrite tasutaks pealkirjas viidatud Üllar Jörbergi hitt «Suur ahv». See hakkab mõnusasti kummitama ja nii jääb filmist midagigi meelde.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)