Saladus ei kao kuskile

Ärimehest kirjanik Armin Kõomägi. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Armin Kõomäe viimasest novellikogust «Minu Mustamäe» oli möödas üle kolme aasta, kui ilmus «Minu erootika saladus». Vahepeal ilmus küll Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võidutöö, romaan «Lui Vutoon», kuid siiski ootasin Kõomäe novelle pikisilmi, sest Armin Kõomägi on üks meelelahutuslikumaid ja paremaid Eesti novellikirjanikke alates hetkest, mil ta 2005. aasta Loomingu aprillinumbris ilmunud «Anonüümsete logistikutega» ootamatult ja kiirelt kirjandusse tuli.

«Minu erootika saladus» ei valmistanud pettumust. Palju avaldatud materjalist on enne ajakirjanduses ilmunud, kuid sellest pole midagi. Kogumik on ikkagi kogumik. Selles hakkab autori omailm elama, tekivad ootamatud seosed ning tõesti, enne kui märgatagi võisin, olin sisenenud Armin Kõomäe kosmosesse. Kui mõni erand, milles Kõomägi demonstreerib oma oskust kasutada näiteks Sorokini, Gogoli või piibli autorite stiili, välja arvata, siis üldiselt kirjutab ta üsna realistlikult siinsest ja praegusest Eestist. Ega see väga palju tänapäeva Eestist ei erinegi. Kohad on samad, olud on samad, inimesed on... noh – grotesksemad? Ei, seda vist mitte. Inimesed on rohkem lahti, me näeme nende sisse, saame neid kergemini lahti muukida, mõistame nende motiive paremini ja võib-olla on need motiivid ja tegutsemise ajendid ka sirgjoonelisemad ja arusaadavamad.

Iseenesest võib ju arvata, et mida siis kirjanikult veel oodata kui mitte seda, et autor võtaks ette mõne keerulise tegelase ja laotaks tema hinge lugejale lahti. Kõomägi teeb seda ega tee ka. Vähemalt mitte alati. Ta pole küll suur müstik, kuid mulle tundub, et talle siiski meeldib see, mida võiks nimetada igapäevamüsteeriumiks. Tegelikult sellega ta «Minu erootika saladust» alustabki. Kui kogumiku avaloos «Saladus» leiab poiss vanemate aktifotod ning neil nähtu meenub talle ja kummitab teda ka aastakümneid hiljem, siis kuigi ta arutleb nende tegemise motiivide ja selle üle, kuidas see mõjutas tema suhet oma vanematega, ei saa me lõplikku, tegelikku tõde teada. Müsteerium säilib. Jajah, me saame seletuse, aga mis on üks seletus? Iga lugeja võib kirjeldatut endale omal viisil seletada. Lugeja võib autoriga nõustuda või mitte. Kuid päris tõde jääb siiski nende inimestega, kellest «Saladus» jutustab. Autor ei jõua selleni. Lugeja ka mitte. Ja see on hea. Sest müsteerium säilib. Mis oleks elu ilma müsteeriumi, saladuseta?