P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peegli kaudu imetletud ilu

Madis Kolk
, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik
Peegli kaudu imetletud ilu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Don Quijote (Ago Soots) Aare Toikka «Don Quijote» lavastuses.
Don Quijote (Ago Soots) Aare Toikka «Don Quijote» lavastuses. Foto: Siim Vahur

Aare Toikka «Don Quijote» on mastaapne ja visuaalselt efektne lavastus, mis nõuab näitlejailt nii paindlikku lavaidentiteedi teisendamise oskust kui ka head füüsilist vormi. 

Vaatajat ei tõmmata kohe sidusasse illusiooniilma, vaid aktualiseeritakse ka reaalne mänguruum, Hobuveski, et publik saaks tõeliselt kaasa teha don Quijote (Ago Soots) ja Sancho Panza (Meelis Põdersoo) rännaku erinevais ja sujuvalt üksteiseks muunduvais reaalsuskihistustes. Vaataja saab enda meelte ja mõistusega järgida rüütli ja tema kannupoisi pidevat vaatepunktivaidlust selle üle, mis on reaalsus ja mis kujutelm.

Kogu sellele tempokale ja energiarohkele kujundiküllusele vaatamata – või siis hoopis selle tõttu – kipub kolmetunnise lavastuse tähendusfookus hajuma. Vähemalt esmapilgul. Olgu etteruttavalt öeldud, et etenduse lõpus ning ka selle järel lavastustervikut mälupildis eri fragmentidest taas kokku pannes tuleb lavastaja (Aare Toikka ei ole tõepoolest lihtsalt Cervantese mahuka romaani dramatiseerija, vaid selle põhjal loodud iseseisva näidendi autor) kontseptuaalne teravik esile küll.

Märksõnad
Tagasi üles