Vladislav Koržets: «Mind ei rõhu luuletajaks olemise roll.»

vladislav korets Foto: Screenshot

Oma esikkogu «Laulud või nii» eest kultuurkapitali tänavuse luulepreemia võitnud Vladislav Koržets tegi noore mehena kaasa mängufilmis («Viini postmark», 1967), töötas aastaid ajakirja Pikker toimetuses humoristina, avaldas 1980. aastate teisel poolel humoreskide kogumiku «On nigu on» (1989) ning on viimastel aastatel kirjutanud menukaid kalandusteemalisi käsi- ja kokaraamatuid.

Tegite debüüdi luuletajana harjumuspäratult hilja? Miks?

Ma kirjutasin luuletusi juba nooruses, aga jäin kuidagi varju, ei tõusnud esile ning siis tuli peale humoreskide kirjutamine. Eks inimene teostab end ikka nendes valdkondades, mis talle avanevad ega hakka peaga vastu seina jooksma. Ilmselt ei olnud ma noorena luule jaoks piisavalt küps. Eks ma olen luulet vaikselt kirjutanud kogu aeg, kuid ma ei võtnud enesele sellist eluhoiakut, et minu kutsumus on olla poeet.

Kas «Laulud või nii» on koondkogu?

Jah ja ei. Siia sai ikkagi mingisugune valik, päris kõik, mis olen kirjutanud, sisse ei läinud. Aastakümnete eest humoristileiba süües sai kirjutatud päris palju vemmalvärsse, sealhulgas nii epigrammipikkusi tekste kui ka paroodilisi oode, kuid need sellesse valikusse praegu ei mahtunud. Eks neid tekste ole aastatega palju kaduma ka läinud – ma pole olnud kõige hoolikam neid säilitama.

Kuna kogusse jõudnud tekstid jäävad dateeringult aastatesse 1977–2016 ning seega on neid siin keskeltläbi umbes üks kalendriaasta kohta, võib teid vist nimetada juhuluuletajaks.

Jah, see on õigustatud. Ma pole end ise kunagi võtnud pidevalt töötava poeedina. Mul puudub sisemine vajadus olla luuletaja. Mind ei rõhu luuletajaks olemise roll. Ma kirjutan vahel mõnd luuletust väga kaua, mõni mõte või kujund võib mul olla aastaid lauanurga peal.

Dateeringud reedavad ühtlasi, et mitu raamatusse jõudnud teksti on kirjutatud aastate jooksul.

Jah, ma olen neist paljusid tõesti üle kirjutanud, vaadanud värske pilguga üle, parandanud, täiendanud, kohendanud, teinud natuke teistsuguseks. Minu jaoks ei ole üks inimese kirjutatud tekst nii püha, et seda ei tohi enam puutuda. Mul on komme minna oma tekstide kallale üha uuesti ja uuesti. Ma tean, et on kirjutajaid, kes pelgavad, et teksti üle kirjutades kaob sealt mingi algne värskus ära ning tekst muutub seeläbi hoopis kehvemaks. Mina seda eriti ei karda.

Teie kogu pealkiri on «Laulud või nii». On need kõik laulud?

Paljud neist ongi kirjutatud laulutekstiks siis, kui muusikat veel ei olnud. Seal on ka lausa tellimustöid.

Tuntuimad nende hulgast on ilmselt «Veerev kivi» (Ruja), «Kaob kõik» (GGG) ja «Aed» (Ultima Thule). Kas need kolm on kirjutatud teadlikult laulutekstideks?

Jah, kaks esimest on tellitud tekstid, kuid «Aed» sai kirjutatud niisama. Muusikud on lihtsalt tulnud ja soovinud, et ma ise midagi välja pakuks. Ja seega olen neid tekste kirjutades ühtlasi juba mõelnud sellele, et sellest võib saada laul.

Teie kogu üldpilt on nii heas kui ka halvas mõttes eklektiline – siin on segamini nii vemmalvärsilisi ka kui kõrgstiilis tekste. Kumb neist kahest mõttelisest poolusest on teile endale meelepärasem ja loomuomasem?

Kui ma 1990. aastate algupoolel astusin üsna teadlikult välja humoristikast, siis kogesin, et see humoristlik lähenemine on mul väga kõvasti küljes kinni. Sain aru, et mul on raske kirjutada luuletust, mis ei ole mingil moel puänteeritud või milles puudub vimka. See lähenemine pole mõistagi millegi poolest halb ja sellel on täiesti oma koht olemas, kuid ma olen püüdnud sellest täiesti teadlikult vabaneda ja välja kasvada. Sest minu hing ja olemus pole üksnes naljamehe oma. Selle äratundmine, tajumine ja avamine on olnud minu jaoks meeldiv ning oluline.

Mis asjaoludel toimus teie väljaastumine humoristikast?

Selle sammu taga oli mitu asjaolu. Eks ma olin end natuke ammendanud, samas olid muutunud nii sotsiaalne kord kui ka mängureeglid. Käies pidevalt mööda vabariiki oma naljadega inimesi lõbustamas, tundsin mingil hetkel, et see kõik ei lõbusta enam mind ennast.

Olete oma luulekoguga saanud tunnustuse nii tavalugejatelt (Apollo preemia) kui ka professionaalsetelt kirjandusuurijatelt (kultuurkapitali preemia). Kas see menu ja edu on teid loominguliselt tiivustanud?

Mul puudub nii sisemine kui ka pealesunnitud kohustus luuletada. Olen tunnustusest meelitatud, kuid ei hakka selle tõttu nüüd tempot juurde panema. Siis läheks asi kohe kunstlikuks. Küll aga on mul sellega seoses hea meel, et riimluule ja klassikaline vorm, mida on viimasel ajal peetud teatud ringkondades asjaarmastajate žanriks, saavad ehk läbi minu kogu tunnustamise nüüd natuke rohkem tähelepanu.

Vaadates teie kirjanduslikku käekirja, milles annavad vormitasandil tooni lühikesed värsiread, sõnamängud ja kordused, julgeksin pakkuda, et teist saaks hea lasteluuletaja. Kas olete lastele värsse kirjutanud või kirjutate?

Lastele pole ma seni kirjutanud mitte värsse, vaid lugusid. Lastelugude kirjutamine on väga žanritundlik tegevus, olles väga sarnane humoreski kirjutamisega. Praegu ma muide töötangi oma lastelugudega, loodan nad – nii uued kui ka varem ilmunud – varsti ühtede kaante vahel välja anda. Mis saab lasteluule kirjutamisest, seda peab näitama aeg.