:format(webp)/nginx/o/2017/03/14/6448507t1h58ef.jpg)
Vladislav Koržetsi debüütkogu pealkiri «Laulud või nii» on kobav ja arglikult ennastõigustav. Selle sõnastuses on ebakindlust, autori suutmatust (või soovimatust?) anda oma loomingule täpset žanrimääratlust. Tegelikult leidub nende kaante vahel üsnagi eriilmeliste tekstide kooslus, mida seob tervikuks üksnes autori isik.
Selles asjaolus peituvad «Laulude või nii» suurim voorus ja puudus. Voorus, sest peaaegu iga lugeja leiab siit suure tõenäosusega midagi enda jaoks; ning puudus, sest selle luulekogu tekstid, mis kirjutatud väga erinevatel aegadel ja erinevatel teemadel, ei toeta ühiste kaante vahel eriti teineteist, vaid kipuvad pigem üksteise võimalikku mõju tasalülitama. See tendents on väga omane esik- ja koondkogudele üldiselt. Ja Koržetsi raamat on pisut paradoksaalsel moel mõlemat!
Kuna kogus on Koržetsi humoristi minevikku arvestades ootuspäraselt esil krutskivärsid, lahustuvad harvad mõtte-, tunde- ja loodusluule näited selles leemes natuke ära. Ning kui Koržets üldse midagi tõestab, siis seda, et tal on annet läbilöögiks ka poeesia «kõrgemates» alamžanrites, kuid see läbilöök ise ootab veel oma õiget aega. Mõnes tekstis (nt «Tsükkel», lk 20) rakendab ta mängulise vemmalvärsi stroofide kuludes ootamatult sügava tundeväljenduse teenistusse.
Otsus määrata Kultuurkapitali luule aastapreemia kogule, mis esindab suuresti harrastusluuletajate pärusmaaks arvatud vemmalvärsilist riimluulet, on selle auhinna senist ajalugu arvestades pretsedenditult rahvalik. Selle valiku demokraatlikkust kinnitab ka asjaolu, et mõni nädal varem võitis «Laulud või nii» Apollo raamatupoeketi lugejate aastapreemia luuleraamatute kategoorias.
Eesti viimase paarikümne aasta kultuurilises olukorras, kus luule on minetanud oma poliitilise mõõtme ja tihedama sideme laiema rahvahulgaga, ning muutunud seeläbi kirjanike endi siseringi asjaks, vajavad Eesti ühiskond ja kirjandus hädasti üht tõelist talenti, kes suudaks kunstilisi järeleandmisi tegemata laiemaid masse luulevormis isikupärasel moel kõnetada. Oma suuremas osas vanadest tekstidest koosneva koguga Koržets praegu veel ilmselt selle ülesande kõrgusel ei ole, ent temas on minu silmis potentsiaali, mis vääriks vallandamist.
Koržetsi kui kirjaniku peamine kapital on tema keele sõnavaraline rikkus, hea (ja sageli loitsivatesse lausumistesse pesa tegev) rütmitunne, laulev värss, tugev puänteerimisoskus ning selge autoripositsioon, mida toestavad nii elu- kui hingetarkus, sealhulgas isikupäraselt läbitunnetatud osadus loodusega. Tema parimad tekstid meenutavad sisu ja vormi poolest tunnustatud klassiku Hando Runneli omi.
Arvustus
Vladislav Koržets
/nginx/o/2016/09/20/5862325t1h561f.jpg)
«Laulud või nii»
Sõnavald, 2016
52 lk
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)