«Trainspotting 2» - Ainult kehvad valikud

Kaader filmist «T2 Trainspotting». Foto: outnow.ch

Film algab vaadetega Amsterdamile: päike, sport, jalgrattad, lopsakad tulbiväljad ja optimistlik linnasagin. Renton saab jooksulindil südamerabanduse ning ka muude asjaolude tõttu on tema ilus eurooplase elu läbi. Ta läheb tagasi Edinburghi, kus suudavad õnnelikud olla vaid idaeurooplased, sest kõik on ühtlaselt hall ja mitte midagi ei toimu. Muidugi läheb ta enda arvates ainult korraks, aga kõik ajutine on alati kõige püsivama iseloomuga. 

Raamatu lugemine pole alati hea mõte. Ma soovin, et ma poleks enne «T2 Trainspottingu» nägemist Welshi «Pornot» («Trainspottingu» järg) – lugenud. Raamatus oli mitu põnevat sündmuste käiku, mida lugedes ma mõtlesin, et oh kui äge võib see filmis olla, aga film oli hoopis muust. Ent harvaesinevalt: «Porno» pole kirjanduslikus mõttes teab mis saavutus, «T2 Trainspotting» on tugev film, mille sisu on paigalseis ja vananemine. Sest kui küsida, mis «Trainspottingu» kambast kahekümne aastaga saanud on, siis vastus on, et mitte midagi.

Meeste vananemine on muidugi pööraselt põnev teema, sest sellest räägitakse ülivähe. Oletatakse vist, et kui ei räägi, siis seda ei ole. Sylvester Stallone’i «Palgasõdurite» põhisõnum on ju, et lennaku aastad, meest need ei räsi. «T2» näitab veenvalt, et omaenese keha, mida 40+ inimene arvab olevat elu parimas vormis, veab alt, ning vaim, mis tundub terav, ei suuda enam maailmaga sammu pidada. Kui meenub Rentoni lõpumonoloog «Trainspottingus», mida kõike kavatses ta valida, siis 20 aastat hiljem pole tal midagi. Miks? Sellele polegi vastust, lihtsalt läks nii. Kellelgi neist pole. Ja Rentoni «T2» «choose life»-monoloogi järgi – valikuid on vähe ja häid valikuid pole üldse.