Ehkki viimased aastad Ester Mägi ise enam muusikat ei loo, on tema panus nii koorimuusikasse kui kammermuusikasse suur. Tagasihoidlikult puikles ta esialgu pikast raadiosaatest küll kõrvale, öeldes et tema aeg on juba möödas ja praegu peaks rääkima noortest heliloojatest. Saatejuhi visadus viis aga sihile ning kahetunnises autorisaates on juttu nii Mägi enda loomingust kui noortest loojatest.

Saatejuht Laidmetsa sõnul räägib Ester Mägi väga soojalt oma õpetajatest, eelkõige Mart Saarest, kellel oli tema kujunemisel suur roll.

«Mulle väga sobis Mart Saare juures õppimine, tema põhjalikkus ja aegamööda töö tegemine. Mart Saar ei kiitnud mind mitte kunagi, näost oli küll näha, kas talle asi meeldis või mitte. Kõigi oma õpilastega jättis ta tunni lõpul ukselt lehvitades hüvasti, hüüdes «head inspiratsiooni!». Vahel, kui õhtune tund oli veninud nii pikaks, et väljas oli juba pime, saatis ta mind koju ja jalutas siis ise Narva maanteele, kus ta elas. Õpetaja igatses väga Hüpassaare järele. Kui ta mind sinna külla kutsus, siis me kolasime terve päeva metsas. Tuudur Vettik küsis ükskord kavala moega, et mis te seal metsas tegite ja rääkisite. Me ei teinudki mitte midagi ja ei rääkinud ka. Istusime mõne mahalangenud puu peale ja Mart Saar ütles ainult: «Eks ole ikka ilus!»»

Keerulised ajad ja sõjasündmused langesid paljudel muusikat õppinud noortel kokku mitme raske juhtumisega isiklikus elus ja kujundasid paljuski ka edasise elusaatuse. «Isiklikust elust on mul väga raske rääkida, see on lihtsalt paljude asjaolude tõttu keeruline. Nagu kõigil mu eakaaslastel, kellel oli eelkõige väga õnnelik lapsepõlv, aga seda varjutab sõda ja sõjajärgne aeg,» tunnistab Ester Mägi täna.

Saates on juttu nii õnnelikust lapsepõlvest kui elust ja heliloomingust okupatsiooniaastatel, sellest, kuidas õppisid nii Eestis kui Venemaal mitmed Ester Mägi hilisemad naabrid ja kuidas Heliloojate majas elavad loojad üksteist segamata siiski muusikat lõid.

«Minu kõrval elas Jaan Koha. Mul oli pooleli pala keelpillikvartetile, fuugaosa teema oli juba olemas. Tulin ühel õhtul kontserdilt ja mängisin selle teema klaveril ette, et kas võtan või ei võta. Kui olin lõpetanud, siis Koha seina taga kordas teemat. Päris õõnes tunne tuli. Ükskord tegi Koha mulle ettepaneku, et äkki ma viin klaveri üldse teise tuppa. Aga lõpuks me harjusime ära, igaüks ajas oma asja ja kes ikka niiväga kuulab, mida teine seina taga teeb.»

Saates räägitakse, kuidas saadi hakkama nõukogude-aegsete nõudmistega muusikale ja kunstile üldiselt ning milline side üldse loomeinimeste vahel valitses. «Ja saatekülalise lemmikmuusikat kuuleb ka,» lubab saatejuht Laidmets.