Ehkki viimased aastad Ester Mägi ise enam muusikat ei loo, on tema panus nii koorimuusikasse kui kammermuusikasse suur. Tagasihoidlikult puikles ta esialgu pikast raadiosaatest küll kõrvale, öeldes et tema aeg on juba möödas ja praegu peaks rääkima noortest heliloojatest. Saatejuhi visadus viis aga sihile ning kahetunnises autorisaates on juttu nii Mägi enda loomingust kui noortest loojatest.
Saatejuht Laidmetsa sõnul räägib Ester Mägi väga soojalt oma õpetajatest, eelkõige Mart Saarest, kellel oli tema kujunemisel suur roll.
«Mulle väga sobis Mart Saare juures õppimine, tema põhjalikkus ja aegamööda töö tegemine. Mart Saar ei kiitnud mind mitte kunagi, näost oli küll näha, kas talle asi meeldis või mitte. Kõigi oma õpilastega jättis ta tunni lõpul ukselt lehvitades hüvasti, hüüdes «head inspiratsiooni!». Vahel, kui õhtune tund oli veninud nii pikaks, et väljas oli juba pime, saatis ta mind koju ja jalutas siis ise Narva maanteele, kus ta elas. Õpetaja igatses väga Hüpassaare järele. Kui ta mind sinna külla kutsus, siis me kolasime terve päeva metsas. Tuudur Vettik küsis ükskord kavala moega, et mis te seal metsas tegite ja rääkisite. Me ei teinudki mitte midagi ja ei rääkinud ka. Istusime mõne mahalangenud puu peale ja Mart Saar ütles ainult: «Eks ole ikka ilus!»»
Keerulised ajad ja sõjasündmused langesid paljudel muusikat õppinud noortel kokku mitme raske juhtumisega isiklikus elus ja kujundasid paljuski ka edasise elusaatuse. «Isiklikust elust on mul väga raske rääkida, see on lihtsalt paljude asjaolude tõttu keeruline. Nagu kõigil mu eakaaslastel, kellel oli eelkõige väga õnnelik lapsepõlv, aga seda varjutab sõda ja sõjajärgne aeg,» tunnistab Ester Mägi täna.