Narkomaanid 20 aastat hiljem

Kui olete nõus kaasa elama kallite tegelaste keskea valudele ja arvete klaarimisele, siis ei veeta teid ka alt.

FOTO: outnow.ch

Esimene «Trainspotting» linastus Tallinnas umbes kaheaastase hilinemisega: tollases kohalikus art-house-kinolevis oli pool aastat, aasta või isegi kaks läänega võrreldes normaalne ajanihe. Asjad võtsidki kauem aega, elamise kiirus ja tehnoloogiad olid teised, ka toolid olid kinos ebamugavamad. 

Tellijale

Mäletan, et olin «Trainspottingu» soundtrack’i kasseti duubelmakis juba ribadeks kuulanud, enne kui film Kinomajas linastus.  Ja milline soundtrack! Iggy Pop, Underworld, Lou Reed, New Order jt. Vaevalt et kunagi on ühelgi filmil võrdväärset heliriba olnud.

Olmemaailm oli suures osas veel analoog ja info liikus pigem füüsiliselt. Sotsiaalvõrgustik tähendas longerot ja suitsu poe taga, mida ka beebilõustaga põhikoolinolk sai vabalt putkast osta. Fitnessiklubisid oli Tallinnas kolme kandis ja kui oleksid hakanud rääkima voogedastusest, isesõitvast autost või veganlusest, oleks ilmselt pasunasse tõmmatud.

Tagasi üles