Ei mingit häda mõistuse pärast

Riia Uue Teatri näitlejad Vilis Daudziņš ja Kaspars Znotiņš Alvis Hermanise lavastuses «Alistumine». Foto: Jānis Deinats

Peaaegu iga kirjanduslik (anti)düstoopia võiks olla tänuväärt pinnas erinevatele teatritõlgendustele. Literatuursel teel loodud paralleelmaailm on oma olemuselt lõpetatud teoreetiline konstruktsioon, reaalsuse paigast nihutatud panoraamne peegelpilt. Teatrimaagia kätkeb endas võimalusi katta see kuiv karkass müstilise võrguga, äratada ellu (ja samas suurejooneliselt hävitada!) kirjaniku koletuimad foobiad, lisada komplitseeritud, kuid surnud skeemidele tegu ja nägu, elu ja mahla.

Läti teatri tähtnimi Alvis Hermanis on Riia Uues Teatris (RUT) toonud välja viimase aja maailmakirjanduses ühe poleemilisemalt vastu võetud düstoopia, Michel Houellebecqi viimase romaani «Alistumine» lavatõlgenduse, nägemuspildi (või siiski hoiatusromaani?) 2022. aasta Pariisist, kus blaseerunud intellektuaali silmade kaudu jälgitakse islamistlikule riigikorrale üle minna otsustanud (või siiski ise sellele allunud?) Prantsusmaal toimuvate väärtushinnangute korreleerumist.

Küsimärgid eelmises lauses on mõeldud vihjama teose kesksele omadusele, mis minu arvates on põhjustanud teose sedavõrd laialdase diskutiivsuse. Eelkõige on see tema tõlgenduslik avatus, see Houellebecqi isikuga kaasas käiv noobel nonšalanss, mis rebasliku kavalusega keeldub – nii romaani enda tekstis kui ka sellega seotud intervjuudes – andmast vähegi üheselt loetavaid hinnanguid. Nii saavad tema maalitud kõhedavõitu mütologeemi kaudu ennast raevukalt välja elada väga erinevate ideoloogiate esindajad.