«Kaunitari ja koletise» lummuses

Aurelia Aasa
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaunitar ja koletis» suunab vaatama südamega, nägema pealispinna alla.
«Kaunitar ja koletis» suunab vaatama südamega, nägema pealispinna alla. Foto: outnow.ch

Aastal 1991 nägi ilmavalgust üks Disney ikoonilisemaid animafilme – «Kaunitar ja koletis» («Beauty and the Beast»). Kakskümmend viis aastat hiljem on valminud mängufilm. Klassiku ümbertegemine on alati riskantne.

Originaaliga käib kaasas nostalgiline aura. Mälestus VHS-kassetist, mille pildikvaliteet loendamatute vaatamiste järel hägustus, püsib ehedana sisemuses tallel. Vaatamata läbimängitud loole ja kõrvus vulisevatele originaalmeloodiatele mõjub uusversioon teisiti. Ehk ei ole see enam nii lapselik. On rohkem sünget romantikat. Ometi on film lummav ja kaasakiskuv.

Tuttavatel radadel sammuv stsenaarium viib Prantsuse provintsilinna. Kohalikust väikekodanlusest tüdinud Belle (Emma Watson) veedab päevi raamatumaailmas. Teda mõistavad vaid isa (Kevin Kline) ja raamatukoguhoidja Père (Ray Fearon). Ülejäänud peavad neiut veidrikuks. Kui välja arvata eneseimetleja Gaston (Luke Evans), kes igal võimalikul juhul Belle’i keelitab. Evansile võis tegu olla ühe kummalisima võtteperioodiga – Gaston on filmiversioonis sama ekspressiivne ja kekutav kui animatsiooniski.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles