Küünlaleek valgustab inimlabürinti Taas avatud Ugala avalavastuse arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Janek Vadi ja Laura Peterson Ugala lavastuses «Nähtamatu daam».

FOTO: Heigo Teder / Ugala

«Nähtamatu daami» esietendusega tähistati Ugala teatrimaja taasavamist. Sündmuse topeltpidulikkus võis võimendada näitetrupi lavanärvi, ent materjalivalik on ülisobiv. Calderóni komöödia «Nähtamatu daam» vaeb tõeluse ja näivuse suhtelisust ja ühtesula(ta)mist, Lembit Petersoni lavastus kutsub publiku kütkestavale rännakule elu labürindis.

Kuigi peategelane don Manuel tunnetab omaenda inimlabürinti sünge sügavikuna, valitseb laval rõõmu ja helguse vaim. Õhulist poeesiat loovad Calderóni kaasmaalased: muusikaline kujundaja Germán Diaz, kunstnik Jara Martínez Valderas, videokunstnik Diego Palacio Enríquez. Valguskujundaja on Rene Liivamägi.

Geomeetrilistest valgusejoontest kootakse kujutelmade labürinti, mis ilmub vilkalt ja haihtub veel rutem. Järk-järgult paotuvad lavasammastevahelised ruumisopistused, teise vaatuse lõpul hubiseb üksik küünal tumeloorja eesriide taga, kolmandas vaatuses lisandub peegeldusi klaaslael. Pöördlava tiirlemine annab mõtisklevat vaatlusaega, nii ei taandu see lavatehniliseks atraktsiooniks, vaid tekib kooskõla lavastust raamiva põhjaliku, peibutava, mängleva elutantsuga (liikumisjuht Tiina Mölder).

Tagasi üles