Rock’n’roll’i kangelane Chuck Berry suri 90 aasta vanusena ja kolleeg rääkis selle peale õpetliku loo. Tal oli Tartus elades majanaaber, keda kolleeg iseloomustas kui «sellist dostojevskilikku karakterit, sellist kurja». Dostojevskilik karakter, kõhnemat sorti, kurjema silmavaatega vene mees, kes armastas napsi võtta, armastas väga ka rock’n’roll’i, pidades ennast selles vallas muidugi ka suureks asjatundjaks. Eriti pidas ta The Beatlesist. Kui ta oli pisut joogine, leidis ta ikka võimaluse kusagil koridori peal mu kolleegi tabada ja hakata talle rock’n’roll’ist loengut pidama, mida kolleeg pidas küll võrdlemisi tüütavaks ja millest lootis ühtlasi kiiresti pääseda.
Chuck Berry- mees, kes ühendas maailma vooluringi
Ühel korral otsustas naaber, saanud mu kolleegil taas kord varrukast kinni, hakata selgitama The Beatlesi loo «Rock and Roll Music» tähendust muusikaajaloos. «Vaat see on lugu,» rääkis ta, «see on täiuslik, paremini ei saa seda teha, kus ikka The Beatles kirjutas loo, mitte keegi pole seda paremini laulnud kui Lennon, proovivad, mis nad proovivad, aga seda esitust pole võimalik ületada.» Kolleeg osutas siis, et tegelikult on see hoopis Chuck Berry lugu. «Aa-aa,» jäi muusikasõbrast naaber mõttesse ja vajus saadud infošoki peale mõnevõrra soiku ning kadus trepi taga olevasse kamorkasse, kus asus tema kodu. Võib öelda, et tema maailma põhialused kukkusid kokku. Hiljem ta enam eriti ei tülitanud.
Millegipärast saabus teade Chuck Berry surmast üllatusena. Chuck Berry – surnud?! Kas ta elas üldse veel? Nagu keegi ei tuleks selle peale, et pidada John Lennonit, Bachi või Mozartit veel elavaks, vähemalt füüsilises mõttes, ei võinuks seda arvata ka Chuck Berry kohta. Ent ometi: elas, mis ta elas, aga ära ta suri.