Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Chuck Berry- mees, kes ühendas maailma vooluringi

In memoriam Chuck Berry (18. oktoober 1926 – 18. märts 2017)

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Chuck Berry 2009. aastal | FOTO: Eric Gaillard/Reuters/Scanpix

Rock’n’roll’i kangelane Chuck Berry suri 90 aasta vanusena ja kolleeg rääkis selle peale õpetliku loo. Tal oli Tartus elades majanaaber, keda kolleeg iseloomustas kui «sellist dostojevskilikku karakterit, sellist kurja». Dostojevskilik karakter, kõhnemat sorti, kurjema silmavaatega vene mees, kes armastas napsi võtta, armastas väga ka rock’n’roll’i, pidades ennast selles vallas muidugi ka suureks asjatundjaks. Eriti pidas ta The Beatlesist. Kui ta oli pisut joogine, leidis ta ikka võimaluse kusagil koridori peal mu kolleegi tabada ja hakata talle rock’n’roll’ist loengut pidama, mida kolleeg pidas küll võrdlemisi tüütavaks ja millest lootis ühtlasi kiiresti pääseda.

Ühel korral otsustas naaber, saanud mu kolleegil taas kord varrukast kinni, hakata selgitama The Beatlesi loo «Rock and Roll Music» tähendust muusikaajaloos. «Vaat see on lugu,» rääkis ta, «see on täiuslik, paremini ei saa seda teha, kus ikka The Beatles kirjutas loo, mitte keegi pole seda paremini laulnud kui Lennon, proovivad, mis nad proovivad, aga seda esitust pole võimalik ületada.» Kolleeg osutas siis, et tegelikult on see hoopis Chuck Berry lugu. «Aa-aa,» jäi muusikasõbrast naaber mõttesse ja vajus saadud infošoki peale mõnevõrra soiku ning kadus trepi taga olevasse kamorkasse, kus asus tema kodu. Võib öelda, et tema maailma põhialused kukkusid kokku. Hiljem ta enam eriti ei tülitanud.

Millegipärast saabus teade Chuck Berry surmast üllatusena. Chuck Berry – surnud?! Kas ta elas üldse veel? Nagu keegi ei tuleks selle peale, et pidada John Lennonit, Bachi või Mozartit veel elavaks, vähemalt füüsilises mõttes, ei võinuks seda arvata ka Chuck Berry kohta. Ent ometi: elas, mis ta elas, aga ära ta suri.

2013. aastal esines Chuck Berry Helsingis Finlandiatalos. Kes nägid, rääkisid, et Berry ei suutnud esineda, ta justkui ei teadnud, kus ta on. Mõnepäevase vahega andis ta kontserdi ka natuke põhja pool, Oulus, mida näinud kinnitasid omakorda, et millest me räägime, kontsert toimus täie raha eest. Kuid eks olnud Chuck Berry sel ajal juba ka 88-aastane.

Kuid kerime ajakest natuke tagasi, kuhugi 1950. aastate algusesse, kus Berry mängib Missouri osariigis mõnes bändis, mis viljelesid bluusi ja näpuotsaga ka kantrit. Valgetele meeldis seal kandis kantri, mustadele eriti mitte. Ometi suutis Berry mängida nii, et ka mustadele hakkas kantri meeldima. «Kesse must hillbilly on?» küsisid nad imestusega.

1950. aastad oli aeg, mida peetakse üldiselt globaalse noortekultuuri kui sellise alguspunktiks ja rock’n’roll oli selle lingua franca. Võib öelda, et maailma lasti elekter sisse ning see muutus helendavaks ja särisevaks. Kusagil televiisoris liigutas puusi Elvis ja laulis sinistest nahkkingadest. Laiemat kasutust leidsid elektrikitarrid ja võimendid. Chuck Berry oli esimene, kes tegi elektrikitarrist põhiinstrumendi, esituse keskme, hilisema kultusobjekti, mille Berry fänn Jimi Hendrix ka põlema süütas. Ta lõi rock-kitarri.

Moodne rock’n’roll rääkis noortega noorte keeles – see oli maaniline, elektriline, ammutas inspiratsiooni vahetust ümbrusest ja projitseeris omakorda vahetuid fantaasiaid. Nii ka Berry, kes laulis autodest, kiirteedest, külmkappidest, raadio-DJ-dest jne. Berry soovis ühes oma kuulsaimas loos «Roll Over Beethoven», et Beethoven pööraks selle kõige peale hauas ringi. See muusika rääkis keeles, mis väljendus oma tipus nii mõttetult kui «be-bop-a-lula», «tutti frutti» või «awopbopaloobop alopbamboo». Rock’n’roll oli sündmus, mis jättis jälje. Kõik hilisem pidi sellega paratamatult suhestuma ja ka suhestus. Chuck Berry leiutas oma tegevusele ka visuaalse ekvivalendi ja selleks sai tema kuulus «duck walk».

Chuck Berry enda elu liikus selle taustaga võrreldes sinusoidselt. 1960. aastate alguses süüdistati teda 14-aastase tüdruku toimetamises ühest osariigist teise, et tüdruk võiks astuda ametisse tema klubis garderoobitädina, viidati ka võimalikule seksuaalsuhtele. Asjas peeti maha kaks kohtuprotsessi, millest esimene kuulutati kehtetuks, kuna kohtunik osutus rassistiks. Teisel korral mõisteti Berry süüdi ning poolteiseks aastaks vangi. Vanglast tulles sattus ta kohe eduhoovuse peale, kuna Briti invasioon Ameerika Ühendriikides oli tuurid üles võtnud ning Berry-entusiastid nagu The Beatles ja Rolling Stones ning Californiast pärit Beach Boys valitsesid eetrit. John Lennon ütles, et kui tahta panna rock’n’roll’ile teine nimi, võiks see olla Chuck Berry.

Sellest hoolimata jõudis ta edetabelites number üheks alles 1972. aastal looga «My Ding-A-Ling», mida ei peeta küll tema parimaks. Muusikaväliste sündmustena on Chuck Berry karjääris 1970. aastatest vaja kohustuslikena välja tuua esinemine Jimmy Carteri Valges Majas 1. juulil 1979 ning kolmekuuline vangistus maksudest kõrvalehoidmise tõttu sama aasta lõpul. 1984. aastal anti talle elutöö eest Grammy auhind. Rock-muusika on aastal 2017 küll kunstivormina võrdlemisi surnud, aga küll ta tuleb taas. Koos Chuck Berryga.

Tagasi üles