Nõukogude underground peegeldatud torus

Ülo Sooster Sürrealistlik pea. 1960 Tušš Foto: Tartu Kunstimuuseum

Gulagi vangilaagri valvur murdis tal kunsti tegemise pärast lõualuud. Nõukogude impeeriumi juht Hruštšov karjus näitusel tema peale. Hiljem sai temast üks Moskva eksperimentaalse kunsti skene keskseid kujusid, kellest hakkas hargnema risoom, mis nüüdseks on saanud ajaloomõisteks kui Tallinna-Moskva kunstisild. See oli Ülo Sooster, kes oma lakkamatult otsiva vaimuga hoidis elus Stalini ajas hääbunud moodsa avangardi vaimu ja tänu kellele tekkis noorte otsinguliste kunstnike mitteametlik ideede vahetamise võrgustik.

1970ndateks aastateks olid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet 1960ndate noorsookultuuri vabaduse aated saanud karme õppetunde. Siinpool saabus stagnatsioon, sealpool ei saanud psühhedeelsest revolutsioonist ühiskondlikku muutust. Rokkmuusika kommertsialiseerus. Lenini hiigelpea kujulised repressioonid hakkasid tagasi hiilima. Keelud ja piirangud on aga eksperimentaalse kunstniku jaoks mõneti inspireeriv olukord, kus koos ühiskondliku pinnalpüsimise strateegiatega võib leegile lüüa tõeline improvisatsioon. Kunstnikud, kirjanikud ja muusikud sukeldusid eskapistlikesse loomingulistesse pilvedesse, justkui kehad ilma organiteta.

Tagantjärele on 1970ndate eksperimentaalset muusikat kuulates ja kunsti vaadates selge, et tegu oli kuldajaga. Kõigile on tuntud metafoor «ridade vahele kirjutamine», ent ka kuld kultuuriväljal uuristas oma voolusängi «ridade vahele». Raul Meelelt on Kumu näitusel väljas osa tema tuntuimast seeriast «Taeva all», mille aluseks on kuiv tehniline joonis torustiku läbilaskevõimest. Meel on sellest teinud aga lõputu, oma reeglitele alluva universumi. Normeeritud torustikus hakkavad reovee asemel liikuma ja lekkima psühhedeelsed voolused, nii et maja- ega mõni muu valitsus seda enam kontrollida ei suuda.