Klaasinoaga klassik
Mihkel Muti uue raamatu arvustus

Mihkel Mutt.

FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

«Mõtted» on parajalt ohtlik pealkiri. Kohe kisub tolmunud nalju välja tirima. Ammu-ammusest ajakirjast Pikker, kus oli kaunis libauudiste rubriik «Kirju kera», kuhu pandi igasugust segast reibaste uudiste vormis. Näiteks: oma 60. sünnipäevaks andis Ust-Tšlenovski teeneline tööliskorrespondent Štš. Herov välja kogumiku «Mõtted». Mõlemad mõtted on kirja pandud heas ja ladusas keeles.

Tellijale

Ei mäleta, kes teha võis. Mihkel ise võinuks ka vabalt sellise killuga hakkama saada. Nagu ta leiutas kriitik Horrimani ja tolle nekroloogi, mis lõppes sõnadega: kriitik Horriman on küll surnud, aga mälestus temast kui kurjast ja kiimalisest mehest on visa kaduma. Kadunuke nimelt tarvitanud arvustustes väljendeid «Loll!», «Siga!» ja «Süüdi!». Nii et, Mihkel, ise oled süüdi!

Tahtes ninatark olla, võinuks pealkiri olla ka «Tähelepanekud». Commentarii. Mõte, sinder, on ju kah üks neist äralörtsitud ja seeläbi väärtust kaotavatest sõnadest, millele tuleks mõneks ajaks anda aega jalga puhata. Kõik on mõte. Olgu siis pinge nimmetes või igiliikuri saladus. Võibolla see ainult tundub.

Tagasi üles