:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477035t1he4d6.jpg)
Euroopa suurimal animatsioonifestivalil Annecys tõi «Minu elu Tsukiinina» («Ma vie de Courgette») kohale looklevad järjekorrad. Seisti tunde, et näha sinipäise poisi seiklusi. Hiljem kandideeris linateos Kuldgloobusele ning valiti Šveitsi ametlikuks Oscari kandidaadiks. Filmi võib õigusega pidada üheks viimase aja võluvamaks nukufilmiks.
Avakaadrites mängib Tsukiini (prantsuse keeles Courgette) tuulelohega. Paberlohe ühel küljel lehvib poisi isa, superkangelase rüü selga paitamas. Avatakse ka poisikese kodumiljöö – seebiooperistaare kiruva ema õllepurkide rahe teleriekraani poole illusioone ei tekita. Alkoholismist puretud koduatmosfäär mõjub hingekriipivalt, tuues mõttesse hiljutised diskussioonid alkoholipoliitika ja koduvägivalla teemal.
Tsukiini püüdeis ema toetada avaneb lõputu armastus ja siiras lapseusk. Enamikule enesestmõistetav – kaine ema ja terve pere jäävad poisikesele siiski kättesaamatuks. Temast saab lastekodu kasvandik. Lastekodus ootavad ees teised katkised lapsed. Pisikesed maailmad täis võõristust ja mineviku varjusid. Viisid viimase väljaelamiseks on erinevad. Mõni tõmbub endasse, teine loobib mürginooli. Ka Tsukiini teeb läbi tuleristsed, millele lisab hagu alla lastekodu kamba pealik, narkosõltlaste laps Simon.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)