Romantiline Ida-Euroopa lääne moodi

Uue ida lapsed- vaade näitusele Foto: Karel Koplimets

Ilmselt polnud ma ainus 1980. või 1990. aastate algul sündinud noor, kelles tekkis juba enne «Uue ida laste» näituse külastust Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis teatud ootus või aimdus eksponeeritud teoste suhtes. Mõnel tekkis ehk aga küsimus: kes on uue ida lapsed?

Formaalse definitsiooni järgi on tegemist pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist värskelt iseseisvunud riigis üles kasvanud põlvkonnaga. Tegelikkuses aset leidnud olukord oli aga tunduvalt keerukam, sest nagu ikka, ei talla uued muutused teerada üleöö sisse. Tegemist on generatsiooniga, kes kasvas üles sovjeti pärandi keskel, kuhu üha rohkem ja hoogsama tempoga hakkasid juuri kinnitama ka lääne kultuur ja kapitalistlik mõttelaad. Seda põlvkonda iseloomustavad üleskasvamine iseseisvas riigis ning samaaegne familiaarne arusaam ja orienteerumine endise idabloki sümbolite seas.

Näitusel osalevad Eesti, Läti ja Leedu kunstnikud on oma töödes tõlgendanud seda hübriidset perioodi oma mälestuste, kogemuste ja tõlgenduste kaudu. Eksponeeritud tööd on toonud kokku mitu olulist temaatilist sõlmpunkti, mis nõukogude pärandi ümber tiirlevad. Kõige olulisem neist ehk see, et enamikul näitusel osalevatel kunstnikel ei ole isiklikku kogemust nõukogude perioodiga – tegemist on vahendatud tõlgendustega, nihestatud tajuga, kus tuleb ilmsiks teatud nostalgia perioodi vastu, mida ei ole tegelikult kogetud.