Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477379t1h00b0.jpg)
Ilmselt polnud ma ainus 1980. või 1990. aastate algul sündinud noor, kelles tekkis juba enne «Uue ida laste» näituse külastust Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis teatud ootus või aimdus eksponeeritud teoste suhtes. Mõnel tekkis ehk aga küsimus: kes on uue ida lapsed?
Formaalse definitsiooni järgi on tegemist pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist värskelt iseseisvunud riigis üles kasvanud põlvkonnaga. Tegelikkuses aset leidnud olukord oli aga tunduvalt keerukam, sest nagu ikka, ei talla uued muutused teerada üleöö sisse. Tegemist on generatsiooniga, kes kasvas üles sovjeti pärandi keskel, kuhu üha rohkem ja hoogsama tempoga hakkasid juuri kinnitama ka lääne kultuur ja kapitalistlik mõttelaad. Seda põlvkonda iseloomustavad üleskasvamine iseseisvas riigis ning samaaegne familiaarne arusaam ja orienteerumine endise idabloki sümbolite seas.