Sümboliks mahendatud stiihia
Lavastuse «Linnud» arvustuse täispikk versioon

Mart Müürisepp ja Kaisa Selde Nuku- ja Noorsooteatri lavastuses «Linnud».

FOTO: Jaana Süld (NUKU)

Uudis sellest, et NUKU teater toob välja lavastuse, kus ei tee kaasa ühtegi nukku ning mille etendustele alla 16-aastased inimesed üldse publiku hulka ei pääse, pälvib ootuspäraselt tähelepanu ja kõrgendatud huvi. Sest siin oleks justkui žanrid ja sihtrühmad saatuslikul moel sassi läinud, toimuks mingi põhikirjaväline tegevus, hiiliv katse liikuda ühelt turult teisele, hüljata täiskasvanulikuma kunstitõe vahendamise nimel lapsed ja lapsemeelsed.

Aga sellega esietenduse-eelne intriig ei piirdunud. Sest nukuteatri uue lavastuse «Linnud» eelreklaamis ja pealkirjas välja käidud viide oma nimekaimudest eelkäijatele – Daphne du Maurier’ lühijutule (1952) ja Alfred Hitchcocki filmile (1963) – tekitab ootusi, millele on sõnateatri piiratud võimaluste juures päris keeruline vastata. Kunstis on horror’i päriskoduks olnud ikka kirjandus ning iseäranis film – teater oma suure tinglikkuse ja reaalajalise formaadiga evib liiga palju võimalusi õuduskogemuse äpardumiseks, ohtu muutuda tahtmatult omaenese paroodiaks.

Maurier’i lühijutt ja Hitchcocki film laenavad oma õõvastava psühholoogilise atmosfääri asjaolust, et inimesed, kes võitlevad elus enamasti iseenese ja üksteise vastu, on seal seatud vastamisi agressiivsete lindude näol elutuppa tungiva loodusliku stiihiaga. Silmus tõmbub koomale, aga tõmbajat ennast pole näha – tema käsi jääb väljapoole seda kaadrit, mida tajutav ja mõistetav reaalsus enesest inimeste jaoks kujutab. Need klassikateosed kompavad inimliku hirmutunde senitundmatuid sügavikke, portreteerivad psüühilist ja füüsilist jõuetust; homo sapiens’i ahastust täis pilku, mis suunatud hetkel, kui mingit lahendust ega lunastust enam kuskilt ei paista, kultuurse tsivilisatsiooni näilisest valgusest loodusliku entroopia põhjatusse ürgpimedusse.

Dramaturg ja lavastaja Vahur Keller on võtnud siit inimesi ründavate lindude motiivi ja apokalüptilise meeleolu ning lisanud neile millegipärast kujundliku tasandi, teinud looduslikku stiihiat kehastavast agendist kunstilise sümboli. Kelleri sooviks näib olevat allutada «Linnud» samale kujundikasutuse loogikale kui tema eelmine suur täiskasvanutele mõeldud lavastus, Oscar Wilde’i romaanile tuginev «Dorian Gray portree». Ehk: teha lindudest inimese räpase hinge peegeldus.

Keller on lavastuse tähendusvälja tihedalt erineva koodiga linnuteemalisi semiootilisi agente täis istutanud. Seal seiklevad nii reaalsed linnud (kes situvad autole ja on raadio teatel hakanud ründama inimesi), inimeste hingelinnud (kes projitseeruvad teatud stseenides efektselt tagalaval paiknevale ekraanile) ning linnud kui inimliku irratsionaalse käitumise süütud ohvrid (tšehhovlikud kajakad, keda saab oma sihitu tapahimu rahuldamiseks alla tulistada). Lisaks teeb üks tegelane mitmes stseenis millegipärast linnuliigutusi.

Keller annab inimsoo pihta lindude näol võimsa topeltlöögi – sest rünnak tuleb üheaegselt nii seest- kui väljastpoolt –, kuid lajatab minu meelest sihtmärgist selgelt mööda. Sest kujundikasutuse loogika läheb lavastuse eklektilises lopsakuses lootusetult lappama ja kaotab nii oma tõelise objekti kui ka fookuse; sümbolism mahendab oma kunstilises tinglikkuses õuduskogemuse sünniks vajalikku reaalsuse illusiooni, rikub realismi kullaproovi.

«Lindude» lavastus taotleb gootilisi kvaliteete ning jõuab õnnestunud valgus-, heli- ja videokujundusega sellele kohati päris lähedale. Paraku ei suuda dramaturgia sellele karkassile eriti liha kasvatada. Kelleri «Lindudes» puudub peategelane ning koos sellega ka kandev konflikt – kõik karakterid on skemaatilised, süžeepöörded ebausutavad, ülelibisevad ning halvas mõttes segased. Kõigest tund ja veerand kestev etendus on millegi monumentaalsema sünniks ühtlasi ka lihtsalt liiga lühike.

Näidendi neli tegelast on üksteisest (teadlikult?) lahku lavastatud, igaüks seikleb omaenese üksikul saarel. Särtsu pakkus vaid ekstraverdist keskkonnateaduste professori (Andres Roosileht) ja tema nümfomaanist abikaasa (Lee Trei) omavaheline suhtlus, mis oli otsekui maha kirjutatud Edward Albee «Woolfist». Õõvastavat ahistust kandsid eneses kurttumma tüdruku (Kaisa Selde) abitud eneseväljenduskatsed. Introverdist fotokunstniku (Mart Müürisepp) jaoks polnud Keller leidnud õiget võtit ei dramaturgiliselt ega lavastuslikult. Teose kõrghetkeks kujunes professori pikk monoloog, mis projitseerus oma voolavas paljusõnalisuses fotograafi väljendussuutmatu vaikimise foonile.

Kõik tegelased reedavad oma tegutsemises varjatud motiive ja saladusi (nt põletatud kiri, pildialbum, parukas), kuid pinge lahtus alati enne oma oodatud lahendust, kuna selle kandjad olid oma kunstlikkuses ebahuvitavad ja -usutavad.

Keller heidab inimsoole näppu näidates ja vibutades ette vähemalt kolme surmapattu: eetilist immoralismi (tung tappa), esteetilist immoralismi (ühe tegelase huvi pildistada surnud inimesi) ning seksuaalset immoralismi (sugueluline liiderlikkus). Ta püüab justkui näidata, et inimeste teod on samuti stiihilised, ilma ratsionaalse motiivita nagu emakesel loodusel ja suurel saatusel.

Kuid väline looduslik stiihia ning inimlik sisemine stiihia ei riimu ega vastandu lavastuses viljakal moel. Keller kasutab klassikastaatuses lühijutu ja filmi sümboolset kapitali, suutmata seda oma lavastuses loovalt ja vääriliselt edasi arendada.

Moraalivabast õudusloost on NUKU teatris saanud kristlikke väärtusi jutlustav mõistujutt, mille finaali lavaline lahendus vihjas taevaliku karistuse kõrval ühtlasi ka lunastusvõimalusele. See täiskasvanulik kunstitõde, mida lootsin «Lindude» lavastuses avalduvat läbi horror-žanri võimaluste, osutuks taas kord selleks intellektuaalseks klišeeks, mille levitamise eest hoolitsevad meie ühiskonnas juba niigi kaks võimsat ajaloolist institutsiooni: kool ja kirik.

«Linnud»

Autor ja lavastaja Vahur Keller

Esietendus NUKU teatris 5. märtsil

Tagasi üles