Nüganen: Lembit oli inimesena suurem, kui lubas välja paista

Lembit Ulfsak. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganeni sõnul oli Lembit Ulfsak inimesena suurem, kui lubas välja paista, ja tagasihoidlikum, kui oleks pidanud olema. Nüganen jääb meenutama, kuidas tänu sõbra kergele olekule jäi alati mulje, et võid temaga veel iga hetk sama rõõmsalt kohtuda.

Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen sai Lembituga lähemalt tuttavaks «Mandariinide» võtteperioodi ajal. «Ma ei oskagi öelda tänu millele, aga saime üsna lähedale. Või mulle tundus, et tema puges mulle lähedale, põue, ja võimalik, et mina ka talle. Õppisin tema käest väga palju, temaga oli kerge ja hea suhelda, üsna palju naersime. Ühel võtetevabal päeval rääkis ta ära kogu oma eluloo, mida oli väga huvitav kuulata. Ta oli hea rääkija ja ma usun, et mina olin hea kuulaja,» rääkis Nüganen.

«See, et temaga oli huvitav rääkida, vastab tõesti tõele. Tema teadmised olid palju suuremad, kui ta välja näitas. Tema huvitatus mingist asjast oli samuti palju suurem, kui ta välja näitas. Üldse ta oli tagasihoidlikum, kui ta oleks pidanud olema. Ta oli inimesena suurem, kui lubas välja paista,» ütles Nüganen.

Ta kirjeldas iga kohtumist Ulfsakiga kui tunnet, nagu oleks vana hea sõbraga kokku saanud. «See muide oli juba esimestel kohtumistel, kui meie suhe alles tutvumisjärgus oli. Juba siis oli niisugune tunne, nagu saaks vana sõbraga kokku. Ja iga kord lahku minnes toimus see lahkumine nii kergelt ja suure lootuse või teadmisega, et me saame kohe-kohe niikuinii kokku. Selles lahkumises oli alati kergus, ta tegi selle alati kergemaks. Justkui me mõlemad saaksime aru, et kohe-kohe järgneb ju uus rõõmus kohtumine,» meenutas Nüganen.

«Välja arvatud üks hetk, see oli eelmise aasta maikuus hooaja viimasel etendusel, kui etendus lõppes ja istusime paadis. Vaatasime üksteisele silma ja esimest korda ma nägin ta silmades mingisugust rahutust, ebakindlust. Silmad olid veidikene kurvalt veekalkvel,» rääkis ta.

«Ma aimasin, et ta on millegipärast mures, mida ta üldjuhul kunagi välja ju ei näidanud. See oligi see mõttekäik, mis tal võis peast läbi käia – et see on nüüd hooaja viimane etendus, siis tuleb suvi, siis sügis ja peaksid tulema uued etendused – aga neid ei tulnud. Ehk see oligi rahutuse põhjus temas,» rääkis Nüganen.

«Niisugune tunne, et võiks iga hetk uuesti kokku saada – just nimelt tänu tema tavalisele kergele olekule, kergele lahkumisele ja alati kergele tulekule. Jääb niisugune mulje, et võid temaga veel iga hetk sama kergelt kohtuda,» ütles Nüganen.

«See on ju niikuinii selge, et see inimene oli suurem, kui ta välja näitas. Tegemist oli suure inimesega, suure näitlejaga.»

Ene Järvis: Lembit oli lihtsalt nii ürgselt andekas ja väga hea inimene

«Lembit oli lihtsalt nii ürgselt andekas ja väga hea inimene. Seda, et ollakse inimene, pean elus isegi tähtsamaks kui seda, et keegi tegi elus palju ära. Ta oli tõesti hea inimene,» lausus Ulfsaki lavakooliaegne kursusekaaslane ja näitleja Ene Järvis.

Järvis nentis, et esmalt meenuvad temaga kooliaegsed noorusajad ning eriti eredalt meenub üks vimka, mille Ulfsak viskas.

«Ma kartsin kohutavalt konni – siiamaani kardan. Ükskord olime kuskil looduses kursusega ja Lembit ütles, et Ene, tule siia, ma näitan sulle midagi. Käsi oli tal niimoodi rusikas ja seal peos oli midagi. Ja siis tegi peo lahti ja sealt hüppas konnake täpselt minu poole,» jutustas Järvis. «Kõrval oli väga järsk mäekülg ja ma panin sealt otse alla. Pärast arutasime, et siin oleks võinud küll kaela murda,» lisas ta naerdes.

«Ja siis läks eluke edasi, viis meid lahku. Viimane kord, kui teda nägin, oli etendusel «Tagasitulek isa juurde». Istusin lisakoha peal ukse juures, kust näitlejad sisse-välja käisid. Minu naer oli teada, et kui ma naeran, siis see oli Ene naer,» rääkis Järvis.

«Ja mis mul viimasest kohtumisest meelde tuleb – Lembit läks minust mööda, võttis mul käest kinni pimedas ja pigistas seda. Ja rohkem ei olnudki vaja. Selline salajane käepigistus pimedas saalis. See on viimane kord, kui ma Lembitut nägin,» rääkis Järvis. «See viimane kokkupuude oli minu jaoks väga suure tähendusega,» ütles ta.

«Ta oli karismaatiline mees. See suur plaan mängis alati, isegi vana mehena «Mandariinides». Mõned on sellised, kes kannavad suure plaani välja.»

Tõnis Mägi: kui lähedane inimene lahkub, mõtled, miks ei jõudnud temaga rohkem koos olla

«Oli teada, et tal oli haigus, kuid ikkagi tuli see ootamatult,» lausus Mägi. «Alati on nii, et kui lähedane inimene lahkub, mõtled, miks ei jõudnud temaga rohkem koos olla.»

«Umbes 40 aastat tagasi, kui olime noored, olime väga tihti koos,» meenutas Mägi. «Elasime koos Mustamäel. Sai koos muusikat kuulatud, naljatatud, napsi võetud.»

Mägi tõi esile lahkunud sõbra kordumatut talenti. «Imetlesin teda. Ta oli erakordne inimene: harukordselt tark, vaimukas ja ilus, igas mõttes,» sõnas muusik. «Lembit oli Eesti teatri võimsamaid näitlejaid, ja läks kogu aeg paremaks.»

Rein Oja: nägin teda kuus päeva tagasi, ta oli rahulik ja rõõmus

Draamateatri juht Rein Oja meenutas «Ringvaates» täna lahkunud näitleja Lembit Ulfsakit.

«Me võime kõigeks valmis olla, aga kui selline uudis tuleb, siis on ikka šokk. See tunne on mul nii värske, et mu emotsioone on raske kirjeldada. Oleme ühes garderoobis nii palju koos igasuguseid jutte rääkinud, nii teatrist, kirjandusest kui ka perekondadest,» ütles Oja.

Oja meenutas, et Ulfsak oli aus, otsekohene ja mett moka peale ei määrinud. «Ta oli suhteliselt lakooniline. Kui midagi oli, siis ütles välja. Ta ei armastanud suurt tähelepanu, ei meeldinud suured tunnustused ega kuskil pidulikel vastuvõttudel käia. Viimastel etendustel lahkus ta küllalt kiiresti koju, ei jäänud isegi sageli esietenduse pidudele. Ta oli pereinimene,» sõnas Oja.

Ulfsak oli viimati draamateatri laval umbes aasta tagasi. Oja sõnul ei kurtnud Ulfsak viimastel aastatel elu üle, hoolimata haigusest.

«Ei virisenud üldse. Ta suhtus üldse elusse rahulikult, aga vähemalt nii palju, kui meie garderoobivestlustest välja tuli... No niisugust võitlevat protesti temas ei olnud. Selles mõttes oli ta rahulolev, rõõmus. Isegi, kui ma teda viimati kuus päeva tagasi nägin, isegi siis oli ta rahulik ja rõõmus. Sellepärast on see mulle suurem šokk, et ma ei oodanud, et see nii kiiresti juhtub,» tunnistas Oja.

Kersti Kaljulaid: lahkunud on vaikne Meister

President Kersti Kaljulaid kirjutas sotsiaalmeedias, et «lahkunud on armastatud näitleja, vaikne Meister.»

«Lembit Ulfsaki suurus oli tema mitmekülgsus, oskus kinkida rõõmu ning anda põhjust järele mõelda,» lisas Kaljulaid.

«Valmisolek on kõik, ütles Hamlet,» tsiteeris Kaljulaid. «Suurteks kaotusteks ei saa me kunagi päriselt valmis olla,» sõnas ta. «Minu siiras kaastunne Lembit Ulfsaki lähedastele.»

Peeter Urbla: ühelt poolt õrn ja tundlik, teisalt tõeline professionaal ja sarmikas 

Eesti filmilavastaja ja -produtsendi Peeter Urbla mälestused seoses Lembit Ulfsakiga ulatuvad 1970. aastatesse. «Puutusin temaga esimest korda kokku, kui ta oli Venemaal suur staar. Tegime koos lühifilmi «Promenaad»,» meenutas ta. «Minu jaoks oli ta segu kahest: ühelt poolt õrn ja tundlik, teisalt tõeline professionaal ja sarmikas. Viimastes filmideski, sealhulgas «Mandariinides», kus ta mängis, oli ta selline. Kurb.»