Ühemõtteline sadomaso-kraam

Sandra Jõgeva "Softcore" Avangard Galeriis Pärnus Foto: Arne Maasik

Käerauad, maskid, piitsad, eriomastes saabastes jalad – kellele lühend bdsm midagi ei ütle, see guugeldab ja viib ennast kurssi markii de Sadeʼi loominguga. Sandra Jõgeva näitus on ühemõtteliselt sadomaso-kraam. Avamisel oli rahvast murdu ja muude hulgas ka hulgaliselt nägusid, keda varem kunstisaalides pole nähtud.

Kuidaspidi see nüüd on, kas bdsm on populaarne laiades massides või on kunst populaarne bdsm-ringkondades? Viimasele küsimusele võib ilmselt vastata jaatavalt, sest kunstnik kinnitas, et näitus liigub edasi ühte kinnisesse temaatilisse salongi. Laiades massides on aga sadomasohhism ülimalt populaarne, selles pole vähimatki kahtlust.

Meenub, et kui ennemuiste Eestis esimesi seksipoode avati, siis keegi poeomanik tunnistas meedias üllatunult, et ootamatult osutusid kõige menukamateks toodeteks just käerauad, maskid, piitsad, eriomased saapad jne. Kunstnik on igal juhul teinud õige otsuse, bdsm erutab laiu masse, niipalju kui meil üldse erutusest ja massist rääkida saab.

Näituse formaat on sümpaatne, väikesed fotod, väiksemad kui printeripaberi leht, pool tosinat fotot, iga foto juures orja soovid oma emandale. Lisaks samas formaadis täispuhutavad plastikpadjad, samuti fotodega. Mahuvad linnakehviku kodusse ideaalselt, kerged kanda, lihtsad vaadata ja vajadusel ära peita.

Üks etteheide on autorile siiski on: patjadelt oleks nõudnud finlaysonlikku praktilisust; mäletate veel ehk hõimurahva tekstiilitööstuse nurjunud suurprojekti Tom of Finlandi voodipesuga. Millegipärast ei ostetud, ettevõtjad põhjendasid nurjumist disaini liigse rahvuslikkusega. Eks ta ole.

Geniaalne lähenemine

Sandra Jõgeva näitus võiks olla selles mõttes rahvuslikum, et kui on padi, siis peab seda saama voodis sihipäraselt kasutada. Autor vihjas tootmisprobleemidele ja meie kultuuripoliitika populistlik-popslikule närutamisele. Minu meelest on Jõgeva lähenemine täiesti geniaalne.

Kui aparaaditöötajad närutavad ja viskavad kunstnikele mingeid sente, siis tulebki teha A4-formaadis pilte ja taskurätiku formaadis voodilinu. Kutsun nii Jõgevat kui ka teisi kunstnikke edaspidi valmistama suitsupakisuurusi maale, tikutoosi mõõtu patju ning korraldama näitusi koerakuutides. Selline on minu tungiv soovitus. Kui me ei saa olla suured formaadilt, siis oleme vähemalt suured omas künismis.

Avamisel andis kunstnik galeristile intervjuu ning rääkis sellest, et tal pole mingit fetišit, kuigi on bdsm-teemat kaksteist aastat uurinud, asjaga sügavuti tegelenud. Omalt poolt võin kinnitada, et kuigi olen luuletamisega nelikümmend aastat tegev olnud, mingit poeetilist fetišit pole küll siiani täheldanud.

Mulle meeldivad uuringud kunstis, ühiskonnauuringud või mis iganes. Eksperimenteeriv kunst kipub pahatihti nurjuma, sest pole aru saada, milles seisneb eksperimendi idee, mida seal, kurat võtaks, siis ikkagi katsetatakse. Sama jama on performanceʼi-kunstiga, midagi justkui juhtuks, aga mis seal juhtub, mine võta kinni. Uuriva kunsti uurimisobjekt on seevastu selgelt tuvastatav.

Kõnealusel juhul uuris kunstnik, mida bdsm-kliendid tahavad, ja sai selle teada, kasutades ajakirjanduses levinud osalemiseksperimenti. Pani kuulutuse lehte ja kuulutuse peale saadetud vastuste katkendeid saame lugeda fotode kõrvalt. Minu keel ei paindu siis seda kõike kordama, pealegi pole meedia selleks veel valmis.

Jõgeva uuring näitab, et bdsm-kliendid on mehed. Miks mehed vajavad julma ja alandavat kohtlemist ning on nõus selle eest maksma, uuringust ei selgu. Mul on hüpotees, mida arendasin kunagi essees «Tädistu, pedestu või pätistu», see on guugeldatav. Mõne sõnaga refereerides: me elame naiste jaoks disainitud maailmas, kus mehel pole kohta.

Mehena selles eidelikus keskkonnas elada pole võimalik, kuidas sa elad, kui oled looduse poolt disainitud tapma. Pole mingit elu, jälgandid mörisevad ümberringi, aga teibaga neile kohta kätte näidata ei saa. Kohe läheb lahti vihakõne-kiun ja ei tea mis alusetu süüdistamine. Kui mees on sündinud naiseks, siis lõigatakse ta maksumaksja raha eest eideks ja kantakse nagu sotsialismi pilpa peal.

Kui mees on aga sündinud meheks, siis alandatakse ja piinatakse teda sajal moel. Mõned renegaatidest mehed loomulikult üritavad ühiskonda sulanduda ja tellivad piinamis- ning alandamisteenust. Need nõrgad isendid on meesoo häbiplekk ja suuremat pildipinda kui A4 neile anda pole mingit põhjust.

Piinamine iseenesest pole halb. Kui mees laseb ennast piinata selleks, et kasvatada iseloomu, ületada valu ja olla valmis rasketeks katsumusteks, mida tõelise mehe elus ikka ette tuleb, siis küll. Eriti soovitaks seda noorukitele, kes valmistuvad Soome tööle minema – alandus ja piinamine ei tohi teid tabada ootamatult. Te ei tohi murduda.

(:)kivisildnik

Äärekosmos

23.03.2017

Sandra Jõgeva näitus «Softcore»

Avangardi galeriis Pärnus

avatud 30. märtsil