Kas kujund tõstab või langetab?

NO99 lavastus «NOДвенадцать». Foto: Jekaterina Abramova

Nagu NO-teatri dramaturg Laur Kaunissaare etendust sisse juhatavas jutus ütles, on Saša Pepeljajev klassik. Ta on 20 aastat tagasi loonud oma liikumisstiili, arendanud lavastuse tegemise meetodi perfektseks ning nüüd lihtsalt kasutab seda. Seekord siis liikumislavastuses, mis baseerub vene kirjaniku Aleksander Bloki revolutsiooniaegsel poeemil «Kaksteist», aga ka isiklikel kirjadel tema ja ta armsama vahel ning Gorki ja Lenini asjasse puutuvatel fraasidel.

Tsiteerides Laur Kaunissaaret, on siin tantsulavastuse kohta liiga palju teksti ja sõnateatri kohta liiga palju liikumist. Nimetagem seda siis kavalehe abiga postkontseptuaalseks anarhilis-revolutsiooniliseks tsirkuseks. Siiski olid olemas ka kõik klassikalisele balletilavastusele vajalikud osad, olgu siis kohustuslik avamäng, kordeballett, esitantsijad või tüdrukute ja poiste grupitantsu vormitud võitlusstseenid. Lisaks kirev muusika, mille saatel kõiki neid osi sooritati.

Tehniliselt sooritati päris hästi ja see on üks olulisemaid tegusid, mida Pepeljajev oskab. Ta oskab proovides õpetada näitlejad hüppama ja mööda maad rulluma, ilma et nad end vigastaksid, ilma et vaatajal hakkaks füüsiliselt valus. Liikumine oli lihtne, sujuv ja meisterlik.