Vene leht: Lembit Ulfsak tegi nõukogude kino ühe romantilisima rolli

Kaader filmist «Legend Thijlist»

FOTO: Kaader filmist

Vene näitleja ja filmikriitik Mihhail Trofimenkov kirjutas ajalehes Kommersant ilmunud järelehüüdes Lembit Ulfsakile, et ta tegi nõukogude kino ühe kõige romantilisema rolli, mängides Thijl Ulenspiegelit.

Trofimenkov kirjutas, et sellistel näitlejatel, nagu Lembit Ulfsak on saatuse poolt ette määratud ajalooline missioon ja Ulfsaki missioon oli mängida Thijl Ulenspiegel Aleksandr Alovi ja Vladimir Naumovi 1976. aasta filmis «Legend Thijlist».

Ta nentis, et 1970. aastatel maeti nõukogude romantika – brežnevlikus ühiskonnas sellistele asjadele kohta ei olnud, samas, mida vähem jätkus kohta romantikale, seda suurem oli nõudlus selle järele.

«Iga hooaeg sünnitas uue romantilise kangelase, aga isegi parimatel näitlejatel tuli puudu traagilisusest. Kõigil, välja arvatud Ulfsakil. Asi ei olnud tema välimuses – pikkade juustega raamitud nägu ja põlevad silmad olid paljudel. Ulfsak ei mänginud Thijli, ta mängis iseennast, tema viha ja hellust oli võimatu mitte uskuda. Ulfsaki täht säras kõige eredamalt,» kirjutas Trofimenkov.

Ta meenutas, et Ulfsaki elu paistis väljastpoolt rahulik – ta valis oma kutsumuse juba koolis, mängis Eesti juhtivates teatrites, osales paljudes filmides.

«Ühe oma ekstravagantsema rolli tegi ta lavastuses «Kajakas», kus ta mängis peategelase Treplevi ema Arkadinat. Treplevi rollis oli Lembitu poeg Juhan,» «Kogu Eesti naeris,» on Lembit Ulfsak ise tagasihoidlikult selle rolli kohta öelnud,» kirjutas Trofimenkov.

Filmikriitik meenutas, et autorikinos jäid Ulfsaki säravad rollid sageli suurema tähelepanuta – ta tegi võrratud rollid puhtalt eesti publikule suunatud filmides «Väike reekviem suupillile» (Veljo Käsper, 1972), kus ta mängis üliõpilast saksa okupatsiooni ajal ja «Ukuaru» (Leida Laius 1973), kus ta mängib metsavendade käe läbi surevat akordionimängijat.

Trofimenkov nentis, et Ulfsakil õnnestus pääseda saatusest, mis tabas paljusid tema Balti kolleege - ta ei pidanud mängima sõjafilmides SS-ohvitseri rolli. «Need rollid said endale Ulfsaki kolleegid,» kirjutas ta.

Trofimenkov loetles veel Ulfsaki suurepäraseid ja meeldejäävaid rolle nõukogude filmides – Mister A filmis «Hüvasti, Mary Poppins!» Leonid Kvinkhidze, 1983), Andersen filmis «Pan Kleksi akadeemia» (Krzysztof Gradovsky, 1983) Paganel filmis «Kapten Granti lapsed» (Stanislav Govoruhhin, 1985) ja Tšukovski filmis «Telefon» (Igor Minajev 1985).

Trofimenkov nentis, et erinevalt paljudest teistest ei kadunud Ulfsak suurelt ekraanilt ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. «Eesti politseiülem Neumann «Issajevis» (Sergei Ursuljak, 2009), haigla peaarst Teppe «Ilusa ajastu lõpus» (Stanislav Govoruhhin, 2015),» loetles Trofimenkov.

Kriitiku sõnul ei olnud Thijl Ulenspiegelist vähem liigutav Ulfsaki roll vanamehe Ivona Zaza Urušadze 2013. aasta filmis «Mandariinid»

«Ivo kodu on varemetes ja tema poeg suri teda kaitstes, aga Ivo ei saanud ikka aru, miks peavad grusiinid ja tšetšeenid üksteist tapma. Ta võttis oma katuse alla kaks haavatud sõdurit, kes olid omavahel verivaenlased. Selline reekviem ühtsele nõukogude ruumile oli väga liigutav,» kirjutas ta.

Tagasi üles