Aja auk. Kaosetund vaimude tänaval

Tricky ja Martina Foto: Kuvatõmmis

Saatana ühe lemmikhelilooja Tricky õõvamuusika on keelatud kuulamine. Skisofreeniline Tricky on nagu mütoloogilise realisti Olga Tokarczuki mõisahärra Popielski, kes nägi unes, et ta on oliivikarva karpkala. Tal ei olnud naist, tal ei olnud mõisahäärberit, talle ei kuulunud midagi ja miski ei läinud talle korda.

Riukalik Alexander McQueen õmbles vahel rikaste riietesse loomade ja inimeste karvu. Tema eakaaslane Tricky peitis debüütplaadile «Maxinquaye» muidugi musta muusikat, Isaac Hayesi, Michael Jacksonit, KRS-One’i, loosse «Brand New, You’re Retro» koguni kaks Public Enemy lugu, «Mind Terroristi» ja «Prophets of Rage’i», tema endise bändi Massive Attacki muusikat, aga ka väga omapäraseid asju nagu Smashing Pumpkinsit, filmi «Lorenzo’s Oili» ja ka hindi muusikat, sest Tricky oli käinud hinduga. Plaadifirma Island proovis sämplitel silma peal hoida, aga kuna lõpuks kulus nende klaarimiseks kuid, pani Island edaspidi lepingutesse punkti, et sellega peab tegelema artist.

Jaan Kaplinski ütles, et inimestel tuleb lasta kirjutada, mitte kuulata Eesti Keele Instituuti, ja Tricky nii ka tegi. Ta istus keset stuudiot, hunnik plaate ümber, ja kargas ühtäkki püsti: «Seda peame sämplima!» Tricky jonksles sämplite vahel nagu Jean-Claude Killy. Kord mängis tal kolm võõrast plaati korraga, kõik erinevas taktimõõdus. Produtsent Mark Saunders kõndis kannatamatult taustal ja oigas: «Ma ei suuda! See on talumatu» Aga Tricky ütles: «Oota, see on fantastiline!» Kuulas natuke veel ja leidis: «Sul on õigus, see on jama.»