Kui mõelda sellele, kes Ulfsak teatrinäitlejana oli, siis vaikne, kuid tunnetatav kohalolek on see, mis meenub esimesena. Ta oli alati siin, tema olemine Draamateatris oli iseenesestmõistetav. Ulfsaki unikaalne hääl on paljudel tänini kõrvus. Ligi poole sajandi pikkuse teatritee ammendavaks ülevaateks on vaja põhjalikku monograafiat. Ühe artikli piires saab edasi anda vaid subjektiivsevõitu mälukillud.
Ometi oli Ulfsak nende hulgas, kes tuli teatrisse uuenduse lainel, legendaarse «Suitsu-õhtu» osalejana. Luulekava «Ühte laulu tahaks laulda» 1969. aastal on üks Eesti teatri suurtest legendidest, mis kuulutas uut algust, värske õhu vajadust ja tulekut. Teatri- ja Muusikamuuseumi virtuaalnäituse «Eesti teatri aastad» teatriuuenduse osast võibki lugeda Lembit Ulfsaki meenutust: «Esmakordselt nägin sellist eksalteeritud kaasaelamist, sellist hingede ärategemist, mida see etendus suutis. Mäletan mingeid poolsegaseid naisi, kes tulid nutetud nägudega, ise värisedes, kätt suruma. Mäletan üht plikat, kes jooksis pärast etenduse lõppu meie juurde ja karjus, et nüüd tuleks tulistama hakata – laskma… Ta oli nagu hüpnoosi all, ära tehtud.»