Kevad Pariisis ehk Rammstein ei peta

Rammstein

FOTO: Carsten Göke

Saksa industriaalmetalistide teenelise kollektiivi Rammstein maailm on klassikalise muinasjutumaailma kõverpeeglipilt. Selles maailmas osutub Punamütsike tegelikult transvestiidiks, seitse pöialpoissi on kõik viimseni homoseksualistid, prints valgel hobusel armastab üle kõige sadomasomänge ning mis valgele hobusele meeldib, sellel ei hakka parem üldse peatuma. 

Parimate muinasjuttude sisemine jõud ja jätkusuutlikkus on peidus peale haarava sisu eelkõige nende efektses, kuid samas küllaltki lihtsakoelises ülesehituses. Ka rämeda ja maskuliinse Rammsteini vastupandamatud palad pole ülemäära komplitseeritud, kuid on kütkestavalt nihkes, parajad meeldejätmiseks ja sobiva pikkusega.

Rammstein toob alateadvuse peidetud soppidest lavale arhetüüpsed hirmujutud ja robustsed naljalood, ei jäta midagi juhuse hooleks, piitsutab fantaasiat nii, nagu vähegi võimalik ning purskab välja kõik kuni viimase tilgani, seda nii ülekantud kui ka otseses mõttes.

Aastaks 2012 oli bänd oma lavashow lihvinud täiuslikkuseni ning kuulsa filmi- ja muusikavideote lavastaja Jonas Åkerlundi kontsertfilmi eesmärk oligi talletada Rammsteini üleinimlik teatraalsus, energia ja higipiisad võimalikult autentselt. Eile õhtul üle maailma ning ühtlasi ka Eesti kolmes kinos esilinastunud kontsertfilm «Rammstein: Pariis» demonstreeris elutruult, et see kõik on siiski võimalik.

Viiendasse elukümnendisse jõudnud Åkerlund on muusikavideote raskekaallane. The Prodigy, Madonna, Metallica, Christina Aguilera, U2, Blink-182, P!nk, Britney Spears, Lady Gaga, Sigur Ros ja kümned teised on tema teeneid kasutanud ning väga rahule jäänud.

Rammsteinile on ta samuti videoid teinud ja kuigi need ei ole ehk päriselt võrreldavad bändi kullafondi kuuluvate «Rosenroti» või «Benziniga», on tegemist igati korraliku kraamiga ja küllap sellepärast valitigi tema filmima bändi 2012. aasta tuuri kontserti. Õigupoolest valmis film Rammsteini kahe Pariisis toimunud kontserdi materjalidest, mõlemal korral oli publikuks ligi 17 000 inimest, võttegrupp filmis kolmekümne kaameraga ja montaažile kulus umbes aasta. See oli suur projekt, repertuaar sisaldas läbilõiget bändi tervest diskograafiast.

Püromaani märg unenägu

Tule- ja valgusefektid, mastaapsed dekoratsioonid ja kuus sõgedat tüüpi. Rammsteini kontserte ei anna millegagi võrrelda, see ongi nende võlu ja globaalne magnet, mis töötab tänaseni, kuigi bändi viimane kauamängiv ilmus juba aastal 2009.

Rammsteini New Yorgi Madison Square Gardeni 20 000 kohta müüdi paari aasta eest läbi 20 minutiga ja pole midagi imestada, et nende sellesuvine Tallinna lauluväljaku kontsert täitus samuti tähelepanuväärse kiirusega. Isegi vintske ja kogenud Åkerlundi jaoks oli küllaltki keeruline ülesanne püüda Rammsteinist pritsiv energia kadudeta filmilindile ja nagu ta ise tunnistas, võttis ta kasutusele kõik filmiõpikunipid, et publikule muljet avaldada. Materjal, mida talletada oli muidugi puhas kuld.

Higist leemendavad ja tukslevad teutooni musklid, postapokalüptlised kostüümid, lõõmavad mikrofonid, hüpnootiliselt jooksulindil sammuv, litritega ülekülvatud kostüümis klahvpillimängija Christian «Flake» Lorenz, verev meekärg taustaks ning muidugi ohtralt, ohtralt leeke. Lisaks mikrofonile põlevad kitarrid, tuld purskub suust, inglitiibade sulgedest ja pianisti kondisest tagumikust.

Normaalsuse piire igas parameetris ületava imago, kuid väga selge silmavaatega frontmani Till Lindemanni karisma on jalustrabav ja kogu kupatus töötab väga mitmel tasandil. Plussiks muidugi suurepärane heli, Dolby Atmoses pakkus Viljandis Centrumi kinos erakordselt puhast ning detailitihedat saundi.

«Rammstein: Pariis» on ürgtungidel mängiv suures plaanis sürreaalsus, räme, kuid omal kombel õrn. Machomaailm ja homoerootika, pahelisus ja travestia, ballaadid ja dildod, Wagner kohtub Baieri joomalauludega. Süsimust ja nihkes huumorimeel. Leegid üleval, all ja taga. Puhas puhastustuli.

**

Kontsertfilm «Rammstein: Pariis»
Esilinastus 23. märtsil CC Plazas
Järgmine seanss 30. märtsil

Tagasi üles