Värvigurmaan, kes paneks Konrad Mägi silma särama

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vano Allsalu, Vandudes kevadel, 2017
Vano Allsalu, Vandudes kevadel, 2017 Foto: Repro

Vano Allsalu «Kogu» on komplekt, mida eksponeeritakse saatuse tahtel peaaegu kõrvuti Eesti-Läti-Leedu noort maalikunsti käsitleva teemanäitusega Tallinna Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis. Loomulikult on ka maalikunstis moed (kas siis kujutatava ainese põhjal, veel rohkem aga «kuidas-värv-on-pinnale-kantud»-liini pidi), rääkigu kunstnikud mida tahes.

Linnagaleriis tõuseb maalitehniliselt intuitiivse ja ekspressiivse maalimaneeri kategoorias (hoolimata liiga tihedaks aetud jadast) kindlaks liidriks Alvar Reisner, kunstihoone galeriis aga juba ammu noore kunstniku staatusest väljunud Liina Kalviku kaks maali. Mõlema kunstniku teemaks on närutatud ja kriipivad hingeseisundid, võõrandumise allegooriaks valitud keskkonnatundlikud linnamaastikud on tänuväärne materjal ning kontakt vaatajaga seega garanteeritud. Võiks öelda, et kunstnikud kasutavad reaalsust selleks, et dokumenteerida oma sisemist kõrbe.

Allsalu meetod oleks aga justkui risti vastupidine, täpsemalt isegi vastassuunas liikuja oma: kasutades aineseks seestpoolt väljapoole suunatud impulsse, kujutab ta lõpptulemusena ümbritseva elu dünaamilisust ja värvikirevust, võrkkestal tekkiva kujutise pealispindsust. Siit ei maksa otsida spliini ja maailmavalu, ja miks peakski? Abstraktsioonideks liigitatud tööd on maalitud valdavalt alla prima tehnikas, st liigselt ülemaalinguid ja korrektsioone kasutamata. Siinkohal sobib võrdluseks nimetada ekspressiivse suuna vaieldamatut liidrit Tiit Pääsukest, kes on maalitehniliselt otsekui Allsalu vastand: tema uus pilkupüüdev näitus «Elust maal» Tallinna kunstihoones hiilgab just oma paksu ja pastoosse värvikuhjatisega.

Märksõnad

Tagasi üles