«Säilik» teatrietenduse kohta kõlab muidugi eriti paradoksaalselt, kuid nimetatud teatritöödes on elulooraamatulikku hõngu. Aga ainult hõngu, sest kui oma elu või mõtteid kirjas jäädvustades on eesmärk maagia ja väljamõeldistega võimalikult suurt distantsi hoida, kirjutada sellest, mis oli, siis teatrilaval on Toompere maagiline realism omal kohal või lausa abiks.
Kui laias laastus võib öelda, et «Onu Aares» jooksis punase niidina läbi Toompere lapsena, siis uuslavastuses on täiskasvanud Toompere konkreetselt sees. Ehk nagu lavastaja ise on öelnud, on need lood elust enesest ja kõik väga isiklikud. Faktina on põnev, et Toomperet mängiski Hendrik Toompere juunior (kavalehel on ta küll Raul), kuid kahjuks või õnneks isa-poja semiootilised uperpallid erilisi tähendusmaastikke ei tekitanud.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496491t1h7f6c.jpg)