Enn Vetemaa: noortele võib kuuluda tulevik, kuid olevik kuulub vanadele!

Enn Vetemaa. Foto: Peeter Langovits

Taasavaldame Enn Vetemaa poolt 2011. aasta 2. veebruaril toimunud Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud ettekande teksti.
Kirjanik Enn Vetemaa nendib, et teatud vanusepiiri ületanul on teatud eelised: näiteks ei pea ta enam osalema metsikus võitluses mingi olemuselt vaieldava edetabelikoha pärast.

Kõigepealt üks trööstiv fakt: pea iga asjaga siin päikese all on keegi ikka kimpu jäänud, kuid kogu inimajaloo vältel pole olnud sedavõrd äput persooni, kes poleks toime saanud nii lihtsate asjadega nagu vananemise üleelamine ja selle finaaliks kujuneva oma jalgade maisest tolmust puhtaks pühkimine. Mitte keegi! Metuusalagi mitte. Julgustagu see teadmine meid kõiki!

Mul on vananemise üleelamise metoodika osas aga ka teine soovitus.

Tean, et pole hea toon tuua näidet omaenda loomingust, kuid vabandab ehk see, et ta on veel trükikojas. Akadeemik Naanile esitatakse romaanis  «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus» küsimus, kuis arukalt läbi teha noorus – teatavasti too kõige kirjum ja vigaderohkem eluperiood. Vastust ihkab teada Naani tegutsemisaldis sõbratar – sõbratare tal ikka jätkus –, ja ta saabki akadeemikult vastuse: pole vaja mitte kui midagi teha. Kõik tuleb iseenesest ja omal ajal... Nii ka vanaduspõlv.

Ja eks vanaduse üleelamises võime kõik kindlad olla: ta saab üle elat’, kui muud ei tehtagi, kui ollakse n-ö ooteasendis. Eks sama lugu ole suremisegagi.

Kas see, ikkagi kustumisprotsess, võib siis tõesti ka lõbu pakkuda? Vananemine vaenab ju meie füüsist kohe ilmtingimata. Mis puutub füüsise teatud mandumisse, siis on see ilmselge, aga ega vaimnegi tegevus ülesmäge lähe; kuigi siin võivad abistada kogemused.

Ja – aga harva küll – on üksikuid õnnesärgis sündinuid, kes ka vananedes oma valitud alal tõusu jätkavad: Tiziani, itaalia maalikunstniku loominguparemik pärineb koguni tema kaheksakümnendaist eluaastaist. Enne seda loometöö katkestanuna oleks ta üks paljudest, kes noile, kes pole just itaalia kunsti eksperdid, küllap tundmatuks jäänudki. (Pidagem veel silmas ka tema aja inimeste keskmist vanust, mis vaevalt palju üle viiekümne võis küündida!)

Aga pole nii kaugele vaja minnagi! Millise innukusega maalib üheksakümne viie või kuuene Evad Okas. Ja eriti just nimelt akte. (Vast ehk ongi aktide loomiseks parim aeg – veri ei löö pähe nagu noorukile...)

Just see on psüühiliselt oluline, et teatud vanusepiiri ületanu ei pea enam osalema metsikus võitluses mingi olemuselt vaieldava edetabelikoha pärast. Teatakse, et mingi oma võimetele vastav positsioon on vähemalt eakaaslaste seas enam-vähem kindel. Kui vähegi vedanud on.

Üht peab vananeja ilmtingimata aga silmas pidama: teatud vanuse ületanul olgu mõistust aru saada, et üldsuse tähelepanu keskpunktis ei püsita siiski raugaeani, kus uued tegijad juba ees. Aga kuis teisiti inimkond muidu arenekski?

Meenutaks seda, mida Dumas seeniorile lausus temale põline kirjastaja: «Kallis sõber, te ei pea arvama, et kirjutate praegu halvemini kui varemalt. Minu arvates olete te märksa küpsem ja vormikindlam – te ei lahmi enam nooruki kombel. Aga kujutage ette – teid kiitmast ollakse ju lõpuks kord ometigi väsinud.»

Ma tõin seni näiteid nn loomeinimeste seast. Kuid oleks rumal ja ebaõiglane pidada mõneti maisemaid tegevusi – millegi kallal nokitsemist, olemasoleva täiustamist, kohati leiutamistki – vähem tähtsaks. Kas arvab mõni, et pühendumine lille- või juurviljaaiale, puuviljakasvatusele või kodu korrastamisele-kaunistamisele on vääritumad tegevusalad kui näiteks kirjutada sonette?

Üks mu ammune tuttav ehitusinsener ootas, jah, just nimelt ootas, oma penisoniaega lausa tuliselt. (Siis tuli kätte see nooremas eas kui praegu.) Ta ootas seda vabahärra-põlve selleks, et võiks pühenduda putukateadusele – täpsustatult, teatud tagasihoidlikule ööliblikaliigile – sellised ülimalt silmapaistmatud hallid, meie augustiöil tihti kohatavad, akendele laskuvad Geometridae’d. Ei saanud hommikuti töölemineja ju öid veeta valgustatud valge lina man, kuhu neil õhurändureil seletamatu kihk maanduda.

Armastatud hobi on teinud vanapoolsest mehest noore entusiasti. Ta teeb tempe, mida paljud häbeneksid. Saanud pelglikkusest ja valehäbist lõpulikult üle, kihutas too seitsmekümne viiele lähenev mees külarahva silma all mööda metsi ja maanteidki, maruliselt keerutades liblikavõrku. Oo jah! Küla naerab! See värk poisikesele paslik temp ju... Kuid vaevalt teati mehe rahvusvahelisest renomeest. Pealegi – kas don Quijote laskis end häirida masside irvitamisest?! Jah, me pole enam vanemana enam nii häbelikud kui siis, kui sitikate asemel neide sai jahitud.

Too sõber on hiljaaegu jõudnud elutee lõpetada, ent kui keegi talt enne minekut küsinuks, milline oli parim osa ta eluteest, ta vastanuks kindla peale, et alates kuuekümnendast eluaastast. Tema alustas oma tõelist hingelähedast uurimistööd – seda kõrgel profitasemel – just rutiinsest igapäevatööst vabana. Jah, vanaduspäevad tõid tollele veendunud vanapoisile, kes naissoole eelistas sitikaid, tema õnnepäevad.

Märkan, et olen jõudnud pajatada, ja vast ülearu paljugi, lilledest ja kuuejalgseist, seni paraku täpsustamata sõna  «vanadus»... See pole korrektne. Pealegi ei ole ju tegu lihtsa kategooria, vaid relatiivse mõistega, mis on otsesõltuvuses hinnangulangetaja enda vanusega. Mõni näide.

Istusin hiljaaegu juhuslikult sama kohvikulaua taga neidudega nii umbes kaheksandast klassist; too tüdrukute kambake põrnitses ja sisises just kohviku akna lähedal asuva kaheinimeselaua suunas, ja mu kõrvu kostis hukkamõistev: «Ikka sama eidekrõhva hoiab meie lauda kinni!» Krõhvat, keda minu laua plikad mürgiselt jõllitasid, ei märganud mina mitte, küll õilmitses seal silmatorkavalt veetlev umbes 22-aastane neid... Tõsi, minu lauakaaslasist oli too kaunitar 50 protsendi võrra kauem maakamarat tallanud küll...

Camus väidab  «Katkus», et surma mõiste hakkab jõudma mehe teadvusse umbes 35. eluaastal. Teie ees kõneleja jõudis aga juba siis, kui mul oli õlul aastaid hoopiski mitte 35, vaid vast tosinajagu, anda endale tõotuse, et elanud maakeral täpselt 39 aastat pluss 11 kuud ning 30 päeva, korraldab ta tuttavale lustaka õhtu, mil šampus voolab ojadena... Kuid siis, kui kell lööb kaheteistkümnendat tundi, ilmub ta naeratades uksele, käes  «parabellum», ja üks kuul tabab just nimelt tema meelekohta...

Minu silmis polnud elul pärast 40nda kättejõudmist enam mõtet. Üks suur allakäik. Praegu loen tagasivaatavalt nelja- ja ka viiekümnendaid aastaid kõige kõrgeväärtuslikumaks lõiguks inimese eluteest.

Noh, üks mis kindel, pea saabuval 75. eluaasta täitumisel ei saa ma end  juba ammu-ammu nooreks pidada. Mulle on aga õnneks east olulisem see, et seni olen (enda arust muidugi!) kirjatööga veel toime tulnud.

Muidugi pole ma enam kirjanduselu keskmes nagu 60ndail, aga vananemise ja sellega kaasneva rahu kohta on Whitmanil võrdluspilt mäele jõudnust ja sealt all laiuvaile lagendikele vaatavast mehest, kes imetleb, kui kaunid on eesootavad, uduhämusse neelduvad kaugused, mis kord neelavad temagi... See on mulle hingelähedane. See ei peleta mind.

Et aastate koorma kasv aitab peale muu noores eas kõrvale jäänud tegevuste esiletõusu, sellest oli juba küllalt juttu. Kuid mitte tähtsamaist aspektist vaadatuna. Tähtsama paiga võivad ja peavad saama nüüd meie järglased, mõnedel ju lapselaste lapsigi! Just lapselaste tarvis on nüüd rohkem aega, kui omaenda võsudele pruukis ollagi.

Minul igatahes jäid nood nagu tagaplaanile – põhjuseks mitte niivõrd äge töötamine, kuivõrd just boheemlaslik elulust, joobumine esimestest edusammudest. Kolm järjestikust vabariigi preemiat näidendite eest. Üleliiduline esikoht lühiromaani eest. Tõlked 22 keelde.

Kõik see viis lood niikaugele, et kui mu pojalt, praeguselt bioloogiadoktorilt, tema kolmandal eluaastal küsiti, mida huvitavat ta loomaaias nägi, siis Markus emale kuulutaski, et nägi seal ... oma isa! Ei tasu mul pärast seda endast rääkida kui hoolitsevast, aina pojaga tegelevast papast.

Kui me kurameerimise ajal leidsime aega oma praegustele kaasadele, siis vajusid need peagi tagasihoidlikumale positsioonile. Ei tea isegi, kuidas see juhtus. Aga nüüd mõistan ma küll, et kahekesi koos on ju toredam vananeda kui üksiku poissmeherondina päevi ritta lükkida. Kahekesi koos suudame paremini näha vananemist ja surma elule absoluutselt vajaliku eeltingimustena, lausa selle osana.

Kuid praegu märkan ma, et olen mööda läinud siiski küllaltki olulisest. Ma pole üritanudki vastata küsimusele, milleks meile on antud vanadusega kaasnev suhteline puhkus. Ja kas pole armas ka niisamati mõnusasti losakil olla,  «vaadeldes rändavaid pilvi...»

Puhakem ometi, inimeselapsed!

Mis muutused meid vananedes veel võivad tabada? Vargamäe Andrese laual tõusis piibel tähtsamale kohale. Vananevad naised leiavad tihedamini tee surnuaeda ja kirikusse. Mida muud sellest järeldada, kui et tahetakse enne siit ilmast lahkumist jõuda selgusele ka omaenda elu mõttes. Ja nendele, kel eeldusi filosoofiliseks mediteerimiseks, on nüüd just sobiv aeg.

Ei pruugi sellesuunalised muutused juhtuda kõigiga – mõni mees konutab õllepoe juures edasi –, kuid üldjuhul siiski muutub meis miski. Mõeldamatu on kõigil jõuda Uku Masingu, Toomas Pauli või Jaan Kaplinski tasemeni, kuid seljataha jääva elu mõttekus, aga tihti koguni ka Looja-demiurgi võimalik eksistents tõusevad paljude puhul siiski päevakorrale.

Suure osa selle nägemiseks, mida n-ö tee kõrval polnud edasikihutamise tuhinas aega märgata, olen teinud palju sõnu. Aga kas pole mu monoloogist võidud välja lugeda, et saadaksin vanurid kõik liblikaid püüdma ja lilli korjama, sealjuures mõeldes paralleelsirgete lõikumisest lõpmatuses. Seda ma ei kavatse.

Peaksime ka nüüd suutma olla ühiskondlikult aktiivsed; meie arvukus ja eks kogemusedki kätkevad endas suurt jõudu, kui vaid arukalt ja ühel meelel sihte seatakse. Samas märkan ma oma rõõmuks ka ühiskonna veidi paremat suhtumist eakatesse, kui oli see näiteks 90ndate  algul, mil pintsaklipslased end elu peremeestena tundsid ja kõik eelkäijad kui kommunistide kaasajooksikud tulusaks pidasid maha kanda.

Olukord on nüüd parem – eks ole selleks kaasa aidanud Jaan Krossi, Lennart Mere, Ain Kaalepi, Evald Okase, Endel Lippmaa, Hans Trassi ja paljude kõrges eas olijate või olnute eeskuju. Meil polegi praegu nagu nendele alati väärikat vahetust välja pakkudagi. Palju tegid meie iseseisvuse eest ära just Endel Lippmaa ja Marju Lauristin. Kurb oleks, kui enamik meist pühenduks vaid hobidele ega ütleks sõna sekka seal, kus seda vaja.

Mis tuleb esimesena meelde? Hoolde- ja vanadekodud. On selge, et kõigile ei saa pakkuda parimat – on ju hotellideski sviidid. Võrdsus ei saa kahjuks täna veel olla peaeesmärk, küll saab seda olla õiglus! Kahtlen eelkõige just kehvema kategooria hooldekodude tarifitseerituses.

Olen käinud ka ise ühes sellises hädaorus. Toas oli kuus vanainimest. Teadagi, millised aroomid! Seal tuli enimalt vast viis ruutmeetrit pinda indiviidile. Ja ei toidetud neid ööbikukeeltega. Vanainime sööb ju nagunii nirult. Lepib eestlase põlise sousti-kartuli ja räimega. Natuke supilurri ka.

Nii ei märganudki ma, et kellelegi oleks vägisi virsikuid või avokaadosid suhu topitud. Aga ikkagi annavad raugakesed ülalpidamiseks pea kogu pensioni... Ma ei saa aru! Midagi ei klapi... Me teame, et kodus elavad pensionärid – eriti abielupaarid – tulevad üldjuhul toime üüri, toidu ja ravimitega, millest viimased ju hirmkallid. Olen aga koguni kuulnud – tüüpiline see vast pole, aga siiski – mõnede pensionäride väiteid, et nende elu on parem kui kunagi varemalt. Ja tõsi – eks mõni vanapaar käi korra aastas ka piiri taga.

Selge, et asukate pesu tahab pesemist, ent eks käi see ju tänapäeval hoopis teisiti kui aastate eest. Personali palgad – selge see. Aga pole hoopiski igas sellises urkas pidevalt tohtrit, rääkimata gerontoloogist või psühhiaatrist. Ka üks sotsiaaltöötaja tuleb vast tosina patsiendi peale. Kust tuleb see 5000 krooni (eurod pole mu veel käpas), mis nõutakse?

Minul pole naisega mitte viite meetrit, vaid 105. Lapsed ju ära lennanud. Sellest suht suurest korterist ei räägi ma – jumal hoidku! – kiitlemiseks, vaid tõestamaks, et meie Kirjanike Maja korteriühisuses Harju 1 üür, soojus ja prügivedu ei maksa suvel suurt üle tuhande, külmimal talvel aga vast kolme ja poole tuhande krooni ringis.

Ma ei mõika, kuis klapib see kokku hooldekodus nõutavate summadega, kusjuures seal reeglina vist ka mees ja naine tuba jagada ei saa, mis on lausa kuritegu. Ka siis, kui vabandusi leiame.

Mis sellest järeldub? Ju see, et pensionäride üks asjakohasemaid ülesandeid, ja kui vaja, siis koos kõrgemalseisvate, aga tingimata erapooletute organitega, oleks korraldada hoolsasti maksumuste järelkontrolli ja teha auditeid.

Ma tean, et olen vananemist ilustanud. Aga siiski eksisteerib teema, millest ma lihtsalt ei täi, ei tohi mööda minna. Ega ole saladus, milliseid valusid võidakse surma eel tunda. Isegi olen seda küllalt pealt pidanud nägema. Ja ma olen kindel, et varem või hiljem räägime elu kvaliteedi kõrval ka surma kvaliteedist...

Võib loota, et eutanaasia või sellest praegu populaarsema nn assisteeritud suitsiidi teema, mis paljudes maailmanurkades doktorite ühel nõul olemise korral siiski lubatud on, ka meie seadusteloojad kord käsile võtavad. Võib-olla julgeb mõni sirgeseljaline ja inimkannatustele kaasa tundev erakondki selle oma valimisprogrammi teeside hulka võtta. Kindla peale tõotab selline lähenemine inimkonnale hoopis kannatustevabama tuleviku.

Meie surma kerguse või raskuse määrab seni pime juhus. Aga kas ses osas inimene ise siis midagi kaasa rääkida ei tohi? Juba XVI sajandil võttis Francis Bacon kõne alla eutanaasia (kr eu – hea; thanatos – surm), ent kulus tervelt viis sajandit, enne kui halastussurmaga on jälle tegelema hakatud. Viimasel ajal küll rohkem assisteeritud suitsiidiga, sest kes arstidest ikka tahaks teha ligimesele surmasüsti.

Euroopa riikidest on halastussurma legaliseerinud Hollandi, Belgia, Luksemburgi ja Šveitsi parlament. Vaieldi üle tosina aasta. (Muide reageerisid meie oma vanurid seda teemat puudutanud artiklile Postimehes ootamatult aktiivselt ja positiivselt. Kes tahaks surra vähisurma, millest pole enam pääsu, või sclerosis multiplex’i?)

Võidakse, jah, oodata tõenäoliselt vastupidist suhtumist vabatahtlikku elust lahkumisse küll kirikuringkondadelt. Nende silmis, kõrgtasemel teoloogid muidugi välja arvat’, on ju surm patu palk! Ka mina olen veendunud kristlane, kuid minu kujutlusse ei mahu Demiurg, kes lunastamise asemel deklareerib, et  «piinle aga veel. Eks ükskord vaata...» Minu Jumal selline pole! Sellist suhtumist ootaks pigem Saatanalt.

Muidugi tooks eutanaasia lubamine uusi probleeme: kas pärimishimulised sugulased äkki suremas olevat, kuid ikka veel mitte küllalt kiiresti  «toimetulevat» vanurit tagant ei kihuta oma elu lõpetama...

Kuid kõigest saab üle. Oli ju kord aeg, mil deklareeriti, et autol polevat üldse tulevikku, sest rohkem kui 40-kilomeetrine tunnikiirus teeb inimese peast lolliks... Tõsi, autoõnnetusi juhtub pea iga päev, kuid me ei pöördu siiski iial hobuse ja vankri juurde tagasi.

Kas pole absurdne, et konnakesi – kõred vist – kaitseme neile kunstlikke veekogusid luues, et mõne haruldase taime pärast viiakse magistraal mitu kilomeetrit kõrvale. Loomulikult olen ma sellise suhtumise poolt. Maha antropotsentrism. Aga inimesel ei lubata sõnakestki lausuda temale endale kuuluva elu kohta!

Leian, et kui toimetulek vananemisega enam absoluutselt kõne alla ei tule, on inimesel endal, kes pole mingi kruvike riigi suures masinavärgis, õigus oma elu üle otsustada.

Lõpuks on mul aga õnneks auditooriumile, eriti selle eakamale osale, veel, otsekui vastukaaluks, ka midagi rõõmustavat kuulutada...

Eelmine ühiskondlik formatsioon deklareeris vägagi lootustandva ak­sioomina välja: «Tulevik kuulub noortele!» Oli ju nii?! Mida muud oskan ma sellest välja lugeda, kui et mul kui olevikus elaval pole karta miskit... Tulevik jääb ju alati millekski abstraktseks. Kas teda üldse ongi?

Tundkem siis oma positsioonist, mis kunagise kalli gerontokraatilise Nõukogude valitsuse poolt välja hõigatud sai, rõõmu ja kindlustunnet, armas rahvas! Olevik ju kuulub meile! Mis sa hing veel tahad?!