«Öö tuhmub läbipaistvaks nagu armulaualeib»

Kirjanik Enn Vetemaa Foto: Pm

In memoriam Enn Vetemaa  (20. juuni 1936 – 28. märts 2017)

Enn,

olen selle pealkirjaks tõstetud rea võtnud ühest Sinu läbimurdeteosest «Väike reekviem suupillile». Kirjutatud on see lühiromaan pool sajandit tagasi, 1967, Raikkülas, väga kuulsas Eesti külas, kust pärit Sinu ristiisa Uku Masing ja kus elas «Ühe filosoofi reisipäeviku» autor Hermann Alexander von Keyserling. Sinu vanavanemadki on pärit sealtsamast ning osalt Sinu kasvukeskkond ja kuuldavasti vanaduspõligi. Nii et igati on nüüd põhjust sinna mälestusmärk rajada Sullegi nende  suurmeeste kõrvale.

Teised läbimurdeteosed olid muidugi «Monument» (1965) ja «Pillimees» (1967) ning kõik kolm moodustasid «Väikese romaaniraamatu» (1968). Aga jah, see viimane rida «Väikesest reekviemist suupillile» oli mind jäänud kummitama. Valmistusin sellest kirjutama või õigemini lähtuma sellest Sinu 80. sünnipäeva puhuses essees. Aga see oli eelmisel suvel, mis libises käest, nagu libisevad kõik need aastad enne vaikust. Ja mul on väga kahju, et pean nüüd neid hoopis oma sõnalises reekviemis Sulle meenutama.

Selle romaani lõpulõigus mängib Aarne nimega tegelane oma lahkunud sõbrale suupilli, mis, kui seda sosistades puhuda, kuuldub orelina. Ta mängib üht vana laulu kellestki «Sonni-boist», keda hüüti lakka heinu tallama. Aga selle loo olid paljud juba unustanud. Ja siis järgnevad kaks hinge läinud lauset: «Kuu aga tõuseb ja kiriku aknasilmad hakkavad ta valguses elama. Öö tuhmub läbipaistvaks nagu armulaualeib.» Mul polnud kahtlust ja pole kahtlust nüüdki, et osutasid sellega metafüüsilise lõpmatuse võimalikkusele, vaimu taassünnile. Õieti oled kasutanud selleks ühte teistki kujundit, Möbiuse lehte – Sul on sellenimeline romaangi, esmalt ilmunud 1984 ja seejärel veel kolmes lisatrükis –, mis keeratuna mõjub nagu lõpmatuse märk. Ja kui üldse midagi on sakraalselt võetav, siis see, mis vahetab olekuid, nii et arugi ei saa.

Aga minu arutlus ei vähenda hetkel leina Sinu lahkumise pärast. Kevad peaks ju olema täis õitsemist ja rõõmu, aga sel kevadel käib Eesti vaimupõllul surmatants. Alles toibume mitmest kaotusest, kui juba uusi ahteid heidetakse meie ette. Nüüd siis tuli Sinu kord, Enn!

Muidugi võib öelda: elu sai elatud, iga on igati väärikas selle maailma jätmiseks. Ja hirmus palju töid ning tegemisi on seljataga. Ise oled öelnud, et ei teagi täpselt kokku lugeda, kui palju oled kirjutanud erinevates žanrites (luulest näidendite, romaanide, novellide, jutustuste, stsenaariumide, oratooriumitekstide ja esseistikani välja), lisaks mitmes žanris muusikat. Keeli, kuhu Sinu loomingut omakorda on tõlgitud, on üle kahekümne. Eesti kirjandusilmas olid Sa kahtlemata polümaat, paljude oskustega, mitmel alal end teostanud suurmees. Eesti teatriski tõusnud oma näidenditega klassiku seisusse.

Ja seejuures kuidagi mängleva kergusega. Kümmekond aastat tagasi Maalehele antud intervjuus ütled, et oled «seda elu võtnud alatihti mingi suure teatrina», mööndes küll seejuures mõnikord õnnetugi olnuvat, et «ei oska elusse piisava tõsidusega suhtuda». Samas jällegi, «mitte liiga õnnetu». Oh jaa, kes ei mäletaks Sinu sulest meie eepilise pärimuse paroodiaid ja pastišše: «Kalevipoja mälestused» (1971) ja «Eesti näkiliste välimääraja» (1980). Mõnda ehk ärritaski, aga üldiselt, kergendav (enese)iroonia, igasuguse raskemeelse pühalikkuse tarimine päikesekildu – selles olid sa Meister. Palju päikeselist ja meelte sära oli Sinus endaski, ka selles, kuidas Sa näiteks rääkisid Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil vanadusest. Et leppida ei tule mitte hambad ristis, vaid kohanedes sellega, mis määratud.

Surmaga siiski ei saa me kohaneda. Ta jätab tühjuse, mille põhjustab iga inimese kordumatus, looja kordumatus ammugi. Seepärast, luba selle, Sulle pühendatud, aga Sinule kuuldamatus (või mine sa tea, mis krutski siin omakorda olla võiks, Möbiuse leht, ikkagi!) järelkõne lõpetuseks meenutada ühtesid laulusõnu, millega jääd korduma vähemalt igal üldlaulupeol. Need on lõpuread Ülo Vinteri viisiga Põhjamaa laulust («Laul Põhjamaast»): «Põhjamaa, me sünnimaa, / hinges sind ikka kannan ma / kaugeil teil sa kallis meil, / sind ei jäta ma.» Sina ei jätnud oma kodu, Eesti ei jäta Sind, Enn!

Rein Veidemann