Ha-ha-ha, Tõnis Niinemets, ha-ha-ha

Tõnis Niinemets lavastuses "Homme on Täna!"

FOTO: Gert Nõgu

Tõnis Niinemetsa kummalise võõrkeelse žanrimääratlusega – power-up comedy – lavatükk on tegelikult täiesti koherentne lugu, mis jookseb eriliste jonksudeta ettenähtud tunni ja nelikümmend minutit ära. Saalitäis (jätkus ka rõdule) publikut plaksutas Niinemetsa kolm korda lavale tagasi ja läks koju. Palitusabas kuuldu järgi otsustades mõnevõrra ülevamas tujus kui muidu argipäeva õhtul.

  • «Homme on täna!»
  • 28. märtsil Tallinna Vene kultuurikeskuses (esietendus 31. jaanuaril Arukülas)
  • Laval Tõnis Niinemets, lava taga Birgit Kermes, Kertu Moppel, Mehis Pihla, Karl Kermes

Niinemetsa etendust reklaamitakse kui positiivset programmi, mis annab vaatajatele kätte tööriistakohvri kõikvõimalike isiklike ning ühiskondlike ebakohtade sanitaarremondiks. Umbes nagu nõukogude ajal tehti majavalitsuse- ja torulukksepanalju. Kusjuures kohati kõlas laval tõesti sellist «Meelejahutaja»-aegset Baskini-vaibi. Teie mäletate, aga minul on.

Tõnis Niinemets lavastuses «Homme on täna!».

FOTO: Gert Nõgu

Kuna kavaleht puudub, peab reklaami järgi arvama, et «Homme on täna!» dramaturgilise ja lavastusliku lahenduse taga seisab loominguline kollektiiv Niinemets, Moppel, Pihla, Kermes ja Kermes. Mulle meeldib, et terve etenduse jooksul hoitakse edukalt ühte sisulist ja mõttelist joont. Tihti ei suuda Eesti stand-up-lavade esinejad tervikuga välja tulla ning publik peab taluma enam või vähem ebaühtlase tasemega sketšiassortiid. Niinemetsa teisipäevasel etendusel oli küll paar kohta, kus dramaturgiline skelett kergelt koost laguneb, kuid näitleja sätib end kiiresti tagasi reale ja purjetab edukalt finaali.

«Homme on täna!» algab pretensioonikalt: päikesepoiss ja elektrijänku Niinemets tantsib-kargab laval rütmimuusika saatel nagu mõni popstaar. Ja kohe tulebki välja kidura eesti näitleja ning maailmakaliibriga meelelahutaja vahe: kui igasugused Beyoncéd ja Jennifer Lopezid lisaks tantsimisele samal ajal ka laulda suudavad, siis Niinemetsal võtab see väike liigutamine hinge kinni. Pärast mitut pikka minutit rabelemist hingeldab ta kõvasti ning tekst on üsna arusaamatu. Muide, pudistamine ja sõnade neelamine kimbutas Niinemetsa vahelduva eduga terve teisipäevase etenduse. Kahju, sest tekst enamasti täiesti vaimukas.

Püstijala-meelelahutajate kunsti oluline osa on vahetu suhtlus publikuga ning sellest tulenev

Tõnis Niinemets lavastuses «Homme on täna!».

FOTO: Gert Nõgu

nõue teravale impronärvile. Niinemets, kelle reageerimisoskust ka siinkirjutaja üritas oma vahelehüüetega testida, suutis teema üldiselt kiiresti ja sujuvalt ettevalmistatud voolusängi tagasi juhtida. Kriitikust suuremaks katsumuseks osutus teisipäeval üks härra publikust, kes soovitas analüüsida Kollase partei (?!) tegemisi. Selle peale jäi esineja sõnatuks, aga sai jabura ülesandega kenasti hakkama, põimides Kollase erakonna teemat õhtu edenedes veel mitmes kohas sisse.

See näitab kahte asja. Esiteks suudab Niinemets kiiresti ja tundlikult muutuvatele oludele reageerida ning kutsub selliseid stseene isegi välja. Teiseks üritab ta oma kava hoida ajakohase, sest juba etenduse alguses pillas ta paar nalja, mis käisid konkreetselt teisipäeva, 28. märtsi päevauudiste pihta.

Esinemiskava vaadates kihutab produtsent Karl Kermes Niinemetsaga Eestile mitu tiiru peale, etendused vaata et ülepäeviti erinevates kultuurimajades. Pole siis ime, et mees lavalt kurdab, kuidas ta pereelu kannatab ja lapsi näeb ainult magavas asendis. Ott Sepal oli mu mäletamist mööda oma püstijalakavas sama mure. Tõnis, ma ka võib-olla oleksin ehk parema meelega kodus kui keset nädalat teatris. Aga töö on meil selline, sina pead rahvast lõbustama ja mina sellest rahvale kirjutama. Me ei saa viriseda, teenime siis rõõmsalt edasi!

Veel üks näide ebaõnnestunud naljast. Niinemets soovitab Eesti suusatajaid, kui need peaksid tulemuste nimel dopingut kasutama, mitte hukka mõista. Tema ise ei suudaks narkootikumide mõju all isegi oma suuski üles leida. Tegemist on meemiga, mis ilmus internetti Lance Armstrongi dopinguskandaali ajal ja kõlas nii: «Everyone should stop hating Lance Armstrong. He won seven Tour de Frances on drugs! When I'm on drugs, I can't even find my bicycle!»

Niinemets või tema tekstikirjutaja! Panete tähele, et eesti keeles ei kuulu terminid «doping» ja «narkootikum» samasse tähendusvälja, nagu selle võtab kokku ingliskeelne termin drugs. Kui laenata – nagu Huckleberry Finni isa seda teha tavatses – siis ikka nii, et nali tõlkes kaduma ei läheks.

Kui need mõned piinlikud komistused välja arvata, on Niinemetsa kava kunstiliselt ning intellektuaalselt tasemel, mis ei solva vaataja halle ajurakke. Seda võib pidada suurepäraseks uudiseks. Ma ei tea, kas kiita siin Niinemetsa etendust eraldi või rõõmustada Eesti püstijalateatri taseme üldise tõusu üle. Siin ei püüta juba massilise katvuse ja ruutpesiti piletimüügi saavutamiseks nalja madalaimale ühisnimetajale suruda.

Ainult üks asi teeb mind murelikuks. Etenduse turundusest ja veel enam Niinemetsa esinemisest jäi mulje, et äkki ta, sinder, usubki oma kava tervendavasse ja väestavasse ja probleeme lahendavasse jõudu. Võtab seda tõsiselt, nagu öeldakse. Umbes nagu head teatrinäitlejad ning Eesti ständ-app-skeene pioneerid vennad Kalmetid hakkasid korraga tõsimeelselt mingit karskuspropagandat ajama. Võib-olla on see 21. sajandi uus-siirus. Aga mina olen Brežnevi ajal kasvanud juurikas, mind muudab see kole umbusklikuks, kui lavalt positiivset programmi laulma kukutakse.

Tagasi üles