Eesti kultuuri täheatlas: eestlaste arhetüübid Andres ja Pearu

Andres (Priit Loog) ja Pearu (Priit Võigemast), filmi «Tõde ja õigus» karakterite foto. Foto: Renee Altrov / Allfilm

««Tõe ja õiguse» kõigist jagudest on dramatiseeringud olemas ja kõiki neid on ette kantud. Arvustusele ja publikule on neist etendusist peale muu eriti silma paistnud ja meeltesse sööbinud Andrese ja Pearu kujud. Et need kaks kanget vanameest kogu romaanis etendavat keskset osa – eriti esimeses ja viiendas jaos –, siis tärkas mõte valmistada dramatiseering, millesse oleks koondatud Andrese ja Pearu lugu tervikuna.»

Nõnda kirjutas 1938. aastal oma teatrikirjas «Andres ja Pearu» Anton Hansen Tammsaare. Aasta varem oli ühistöös Andres Säreviga valminud ning trükiski ilmunud samanimeline dramatiseering «Tõe  ja õiguse» I ja V köite põhjal. 1938. aastal järgnesid lavastused Estonias ja Ugalas.

Artiklis kommenteerib kirjanik oma suurteose peategelaste iseloomu ja käitumist ning selgitab nende kujutamist. «Tõe ja õiguse» dramatiseerimine algas aga juba 1932. aastal, kui romaani neljas köide oli alles ilmumisjärgus ja viies kirjutamisel (ilmus 1933). Draamastuudio toob 7. veebruaril 1932 esietendusega lavale Andres Särevi instseneeringu «Tõe ja õiguse» I osast pealkirja all «Vargamäe». 

Tammsaare elab kaasa oma suurteose jõudmisele teatrilavale. 1936. aastal ilmunud teatrikirjas «Draama ja dramatiseering» küsib ta retooriliselt: «Kas ei võiks romaanis näha samasugust tarka raamatut, millest võib teha sootuks uuesisulise draama või mitu draamat.» «Tõe ja õigusega» nii lähebki.

Teatriteadlane Lea Tormis on oma teatriloos («Eesti teater 1920 – 1940Ankur») põhjalikult jälginud «Tõe ja õiguse» käekäiku sõjaeelses Eesti teatris. Märgiline on pealkiri peatükile, milles ta seda teeb: «Teater toetub Tammsaarele ja Lutsule.» Mõlema mehe loomingu dramatiseeringud on kaasa aidanud nende kujunemisele eesti kultuuri tüvitekstideks.