Vikerkaar loeb. Moralistlikud mõtted

Mihkel Mutt. Foto: Arno Saar / SL Õhtuleht

Blaise Pascali (1623–1662) surma järel leiti tema maha jäänud paberite seast suur hulk harali ülestähendusi, mis anti postuumselt välja pealkirja all «Mõtted religioonist ja teistest asjadest». Mihkel Muti «Mõtetel» on Pascali omadega nii mõndagi ühist, ent veelgi selgemalt kuuluvad need ühte teise, ajaliselt ja ideeliselt küll lähedasse prantsuse mõttetraditsiooni, mille tuntuim esindaja on krahv de La Rochefoucauld (1613–1680).

Tõepoolest, Muti «Mõtted» on põhilaadilt moralistlikud maksiimid, kirjutatud ajastul, mida autori hinnangul iseloomustab ideede ja ideaalide taandumine.

Mihkel Muti moralistiks tituleerimine ei ole muidugi midagi uut. Arvustades 1985. aastal Muti «Keerukuju» joonistas Linnar Priimägi asjatundlikult välja noore kirjamehe moralistlikku loojakreedo (Looming 10/1985). Tosin aastat hiljem kinnitas seda hinnangut Kalev Kesküla, pealkirjastades oma retsensiooni Muti esseedest kui «Mihkel Mutt, eesti moralist» (Eesti Ekspress, 10. I 1997). Jah, võimalik, et eesti kultuuris polegi varem olnud nii väljapeetud ja viljakat moralisti.

«Mõtted» kinnitavad Muti mainet ajastuvaimu täpse diagnoosijana, tal on terav pilk märkamaks muutuvaid inimsuhteid, teisenevaid eluhoiakuid, väärtuste ümberhindamist. Tõsi, moralisti pilgule avaneb nüüdismaailmast ootuspäraselt lohutu pilt: ajalooteadvuse nõrgenemine, üldistusvõime kadumine, vaimuelu hõrenemine, teadmiste killustumine, piiride kaotamine, ajude äravool, virtuaalsusesse võõrandumine. Mutt ei lange siiski kordagi melanhooliasse, ent hõllandus ei ole talle võõras.

Mutt on natuurilt mõtleja, keda saab nimetada elutargaks, ta oskab elu vaadelda, veidi distantseeritult, ent ikka empaatiaga. Ja mis veelgi olulisem, ta oskab oma eluvaatlused sõnastada vaimukateks tähelepanekuteks. Kuid talle ei sobi raamatutarga roll, “Mõtete” kõige nõrgemad sissekanded (eeskätt III ja V osas) on need, kus autor võtab arutleda filosoofilistel ja teoloogilistel teemadel. Siin reedab teda vähene lugemus, libisemine klišeede ja eelarvamuste libedale pinnale.

Kuid moralistina ei püüagi Mutt mõtlemise abstraktseid tippe, tema keskkond pole mägede kõrgustikuõhk, vaid kõrtside ja kuluaaride sumbuurne õhustik. Mutt püüab maksiimideks ja refleksioonideks vormistada seda, mis parasjagu õhus. «Moralist on kirjanik, kes sõnastab tõdemusi, mis tema publikul on nagu «keele peal», aga mida publik ise välja öelda ei suuda,» sedastas Priimägi 1985. aastal tabavalt.

Mutt ise ennast raamatus moralistiks ei tunnista, pigem näib ta eelistavat «valgustatud rahvuslase» nimetust. Selles on kindlasti oma tõetera, eesti keele, kultuuri ja rahva saatus on Mutil pidevalt hinge peal. Kuid mulle tundub, et rahvuslus on siiski vaid tema pealmine kiht, meelelaadilt kuulub Mutt pigem 17. sajandi vaimuaristokraatia ridadesse, aega, mil vanad väärtused hakkasid hajuma, uued olid aga veel sõnastamata. Väga võimalik, et tulevastele mõtteloolastele on Muti «Mõtted» tänuväärt aines meie kaasaja mõistmiseks.

Mihkel Mutt «Mõtted», Loomingu Raamatukogu, nr 6–7, 2017, 101 lk

Mihkel Mutt «Mõtted», Loomingu Raamatukogu, nr 6–7, 2017, 101 lk Foto: Raamat

«Vikerkaar loeb» on uus iganädalane veerg, kus ajakirja Vikerkaar toimetajad arvustavad uusi raamatuid.