Tänamatu või tänuväärne töö, kummardus Sveta Grigorjevale Sveta Grigorjeva lavastuste «Femmaaž» ja «Hulgakesed» arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sveta Grigorjeva lavastus «Hulgakesed» Vaba laval.

FOTO: Mats Õun

Sveta Grigorjeva veetud ja tõugatud lavastused «Femmaaž», mis esietendus Sõltumatu Tantsu Laval, ja «Hulgakesed» Vaba Lava väikeses saalis, on eesti nüüdisaegse etenduskunsti olulised maamärgid. Kui «Hulgakesed» on koreograaf Siim Tõnistega koostöös valminud omalavastus, kus käsitletakse isiklikke paineid ja suhtumisi põlemisse ja süütamisse, siis «Femmaaži» puhul on abiks võetud klassikud Ameerikast ja Euroopast. Ja see on tänuväärne töö.

Grigorjeva püüab teha kogu tantsu- ja teatrimaailma tegemata tööd, täpsemalt on ta valinud välja viis märgilist koreograafi – Mary Wigmani, Yvonne Raineri, Lucinda Childsi, María La Ribot’ ja Deborah Hay –, andnud klassikute sooloteosed eesti koreograafidele tõlgendada ja seejärel toonud terviku lavale. Kui Mary Wigmani sünniaasta on 1886 ja La Ribot’l 1962, siis noorim koreograaf Madleen Teetsov-Faulkner on sündinud aastal 1991. Praegu on aasta 2017. Seega hõlmab projekt endas sada kolmekümmet üht aastat. Seda on rohkem kui Eesti Vabariigil vanust.

Meie teatrimaastikul on see kunstisuund aga ikka veel avangard, mis ei kajastu teatriankeetides. Aktiivsemad ja uudishimulikumad tegijad on küll lugenud seda ainust tantsukunstist jutustavat Heili Heinasto ajaloolist raamatut «100 aastat moderntantsu», kuid koos publikuga on rahulik ja jätkusuutlik areng jäänud läbimata.

Tagasi üles