Tänamatu või tänuväärne töö, kummardus Sveta Grigorjevale Sveta Grigorjeva lavastuste «Femmaaž» ja «Hulgakesed» arvustus

Sveta Grigorjeva veetud ja tõugatud lavastused «Femmaaž», mis esietendus Sõltumatu Tantsu Laval, ja «Hulgakesed» Vaba Lava väikeses saalis, on eesti nüüdisaegse etenduskunsti olulised maamärgid. Kui «Hulgakesed» on koreograaf Siim Tõnistega koostöös valminud omalavastus, kus käsitletakse isiklikke paineid ja suhtumisi põlemisse ja süütamisse, siis «Femmaaži» puhul on abiks võetud klassikud Ameerikast ja Euroopast. Ja see on tänuväärne töö.

Grigorjeva püüab teha kogu tantsu- ja teatrimaailma tegemata tööd, täpsemalt on ta valinud välja viis märgilist koreograafi – Mary Wigmani, Yvonne Raineri, Lucinda Childsi, María La Ribot’ ja Deborah Hay –, andnud klassikute sooloteosed eesti koreograafidele tõlgendada ja seejärel toonud terviku lavale. Kui Mary Wigmani sünniaasta on 1886 ja La Ribot’l 1962, siis noorim koreograaf Madleen Teetsov-Faulkner on sündinud aastal 1991. Praegu on aasta 2017. Seega hõlmab projekt endas sada kolmekümmet üht aastat. Seda on rohkem kui Eesti Vabariigil vanust.

Meie teatrimaastikul on see kunstisuund aga ikka veel avangard, mis ei kajastu teatriankeetides. Aktiivsemad ja uudishimulikumad tegijad on küll lugenud seda ainust tantsukunstist jutustavat Heili Heinasto ajaloolist raamatut «100 aastat moderntantsu», kuid koos publikuga on rahulik ja jätkusuutlik areng jäänud läbimata.

Endiselt peetakse etenduskunstide all silmas teatrit, mis kohtleb kõiki – muusikat, sõnateatrit, tantsu, videot – võrdse aupaklikkusega. Justkui etenduskunst oleks megažanr, mille sisse peaksid kõik asjad ära mahtuma. Kui miski areneb, siis just nimelt inimeste kaudu ja enamik siin Eestis tegutsevaid etenduskunstnikke on koreograafi taustaga. Nad ongi mainitud ja veel paljude teiste klassikute nägu ja nende jälgedes kasvanud.

Üheks protsessi tulemiks on nüüdisaegse filosoofi ja etenduskunstide teoreetiku Bojana artikkel soolotantsust, mille tõlkis Grigorjeva ise. Bojana küsib, kuidas on juhtunud, et kõik nüüdistantsu revolutsioonilised tööd on olnud tegelikult soolod. Meie teatriringkond otsib nii nüüdistantsus kui ka etenduskunstides soolode rohkusele põhjendust rahast ja mugavusest, vahel ka kunstniku tohutust enesepresenteerimise soovist. Bojana toob välja, et vaadates tänapäeva soololavastusi, on aru saada, et tegemist on kunstnikega, kes analüüsivad keha kui materjali. Kunstnikega, kes peale žaripiiride ületamise nihutavad ka tantsumaastikku ennast ning tekitavad või kaotavad piiri loojamina ja tema keha vahel.

Lõpetuseks lisab ta, et soolos võib näha võimsat formaati, mis õõnestab fetišeeritud lähenemist individualisatsioonile, ning pidevat transformatsioonitaotlust. Seega vale puha, esimesed piiride nihutamised käivad ikka soolotööde kaudu ja see, et sa oled üksi laval, ei ole seotud nartsissismi ega egotripiga. Jah, julgust peab olema, aga tegemist on ikkagi tööga ja uurimisega ning analüüsi tulemuste esitlemisega publikule.

Projekti tulemuseks on ka videod, kus kunstnik Arthur Arula ning koreograafid Mari Mägi ja Joanna Kalm räägivad oma suhtumisest klassikutesse, arengutest, kuhu nad ise oma uurimistöödega on jõudnud ja milliseid osi ajaloos nad tahavad või peavad vajalikuks nüüdissaega tuua. Ka see avab projekti mõtet ja aitab vaatajal paremini mõista, millega etenduskunstis siis tegeletakse.

Ettevalmistavat infot on hirmus palju ja see on põnev, arutlev ja tark. Enne lavastuse vaatamist tekkis korraks ka küllastus, et ega etendusele vist minema peagi, olen oma laksu juba kätte saanud, sarnaselt NO-teatri «Ühtse Eesti suurkoguga». Nii see siiski ei olnud. Tasub minna küll, sest elav ja liikuv kunstniku keha tekitab ka vaataja kehas füüsilisi impulsse.

Lavastuse kohta ütlen vaid niipalju, et tantsukunstnike soolod olid ülikõvad. Kuluaarides olen kuulnud veel umbes kaheksat nime, kes jäid projektist ajapuudusel välja. Hoian siis uhkusega oma vaimusilmas Eesti enda etenduskunstnike paraadi, kus nad ükshaaval silme eest läbi kõnnivad ja mina lipuga lehvitan. Ehk oleks varsti käes aeg, kus enam piire pole vaja nihutada ja saaks kõik etenduskunstnikud ja koreograafid ühte ruumi kokku koguda ning näidata oma kollektiivset jõudu, mis sest, et sel hetkel korrutaksid nad vana ja õpitut ning kasutaksid oma varem omandatud teadmisi.

FOTO: Mats Õun

Sveta Grigorjeva lavastus «Hulgakesed» Vabal Laval.

Kas Grigorjeva ise ihkab isadoraduncanikult kirge ja sõda? Hea tava ja samas ka kaval nipp on toetuda klassikutele, et pääseda süüdistusest, et keda see Grigorjeva isik nii väga huvitaks. Ja põnev on ses olukorras see, et meie inimesed nendest klassikutest eriti midagi ei tea ja lugu ei pea. Aga nipp töötab. Õnneks loovad meie ühiskond ja kultuuripoliitika endiselt olukordi, kus tuleb barrikaadidele minna ja kus nihestamine on hädavajalik, sest kehtestatud kombed ja tavad on lihtsalt tüütud takistused teisiti mõtleva noore kunstniku teekonnal.

Rebel on väga raske olla. Revolutsionäär on üksi, just nagu soololavastuse autorgi. Grigorjeval on aga Jürgen Rooste, kes dramaturgilist abi pakub ja hästi pakub, kuid ruumi, kus etendus toimub, peaks tal olema keelatud siseneda. Ta võtab omal lapsikul moel kogu tähelepanu ja hakkab suurest hoolimisest korraldama etendust esinejate eest. Ja see on kuritegu.

Grigorjeva on suurepärane sütitaja, ta on sütitanud kunstnik Arthur Arula, kes on loonud imelised objektid lavastuse «Hulgakesed» jaoks. Grigorjeva on sütitanud helilooja Artjom Astrovi, kelle muusika mainitud lavastust põnevalt kannab, ja valguskunstnik Priidu Adlase, nemad on saanud vägevat asja teha. Aga mida on Grigorjeva teha suutnud? Ta on hakkama saanud kahe lavastusega, mitme videoga, pannud naise mööda Solarise seina alla kõndima, tutvustanud meile tantsuajalugu. Aga üks inimene kõike nii lühikese aja jooksul lihtsalt ei suuda. Ta ei saa täita 133-aastast lünka, millega oleksid pidanud tegelema koolid, teatrimajad ja meedia.

Oleks väga kahju, kui ta heleda leegiga kiirelt lõpuni põleks, see oht on aga olemas. Ja sel juhul muutub tema töö väga tänamatuks. Täpselt kolmekümnepäevase vahega toob ta lavale kaks lavastust. Lõivu maksab ta omaenese kunstilt. Tegemata on jäänud lavastamine, lavastuse dramaturgia, tundub ka, et prooviperiood on jäänud liiga lühikeseks ning uusi ideid pole saanud publikuga katsetada, et seejärel vajalikud muudatused sisse viia. On selge, et tegeledes loominguga, millegagi, mida varem pole olnud või millest kunstnik varem pole teadnud, on vaja aasta jagu protsessiaega. Seda pole aga kusagilt võtta.

***

«Femmaaž»

Idee autor: Svetlana Grigorjeva

Soolode esitajad: Joanna Kalm, Svetlana Grigorjeva, Madleen Teetsov-Faulkner ja Mari Mägi

Kunstnik: Arthur Arula

Helikujundaja: Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo

Dramaturg: Jürgen Rooste

Esietendus Sõltumatu Tantsu Laval 8. märtsil.

***

«Hulgakesed»

Idee ja lavastus: Siim Tõniste ja Svetlana Grigorjeva

Helikujundaja: Artjom Astrov

Kunstnik: Arthur Arula

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval: Riina Ausma, Ajjar Ausma, Svetlana Grigorjeva ja Siim Tõniste

Esietendus Vabal Laval 8. veebruaril.

Tagasi üles