Arvo Pärdi loomingu pöördepunkt

Arvo Pärdi «Tabula rasa» esiettekanne TPI aulas 30. septembril 1977. aastal.

FOTO: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Eeloleval pühapäeval tähistatakse Estonia kontserdisaalis ühel kontserdil kolme tähtpäeva – armastatud viiuldaja Gidon Kremeri 70. sünnipäeva, tema loodud kammerorkestri Kremerata Baltica 20. tegevusaastat ning 40 aasta möödumist Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili pöördepunktist ja tema instrumentaalmuusika keskse teose «Tabula rasa» legendaarsest esiettekandest.

Arvo Pärt on Kremeri sünnipäeva puhul öelnud: «Kui ei oleks olnud sind, kallis Gidon, ei oleks ka «Tabula rasat». Kui ei oleks olnud «Tabulat», ei oleks ka mind.»

Legendaarse viiuldaja David Oistrahhi õpilase ja helilooja koostöö märgiliseks sündmuseks on kindlasti 30. septembril 1977 toonase TPI aulas toimunud kontsert, mille peategelasteks olid tõusuteel interpreedid Kremer, Tatjana Grindenko ja Estonia teatri kammerorkester Eri Klasi juhatusel ning kus tuli esiettekandele «Tabula rasa». Teos, mis on ka Kremerile, Grindenkole ja Klasile pühendatud.

Kremer on iseloomustanud seda kui vaikuse deklaratsiooni, olulistele asjadele keskendumise manifesti ning tunnistanud, et see teos muutis tema elu. Ka plaadifirma ECM juht Manfred Eicher on meenutanud oma esimest «Tabula rasa» kuulmist autoraadiost, teadmata selle loo autorit ja pealkirja. Sellest vapustusest sündis 1984. aastal ECMi uus sari «ECM New Series», mille esimeseks plaadiks saigi «Tabula rasa» – läbimurdeplaat ka Arvo Pärdile.

Kontserdile eelnes loomulikult prooviperiood ja seda on asjaosalised meenutanud kui äärmiselt närvilist aega – kaaluti ka teose esmaettekandest loobumist. Tšellist, EMTA professor ja toonane Eesti Raadio toimetaja Toomas Velmet, kes ise proovisaalis viibis, lootes ajaloolist hetke ka raadioarhiivi jaoks salvestada (nüüdseks on salvestis ERRi arhiivis digitaliseeritud kujul olemas – K. E.), meenutas, et proovis ei saanud mitte keegi peale Arvo Pärdi aru, mis toimub.

«Proovides oli meeletult närviline õhkkond. Ei Eri Klas ega orkestrandid saanud midagi aru, kogu teose olemuse viimine orkestrisse oli väga keeruline ka solistidele. Arutati isegi, et teos kavast maha võtta. Kõik olid harjunud, et Pärt on matemaatilise mõtlemisega dramaturgiameister, aga nüüd seisab muusika paigal. Mitte midagi ei juhtu. See oli suur risk, mis võeti.»

Ometi kujunes kontserdist Velmeti sõnul suur sündmus ning pöördepunkt ka Pärdi loometeel ja nüüdisaegses muusikas. «Kui proovides oli õhkkond äärmiselt närviline, peaproovis katkestati mäng iga viie takti järel, siis kontserdi täismaja, õhkkond ja aura mõjusid nii, et pretensioone polnud. «Tabula rasa» varjutas oma erilisusega kõik. See lõi kohe läbi ja kõik said aru, mis toimub. Täna, 40 aastat hiljem ei ole see helikeel enam ehmatuseks. Ja kui esiettekandel näidati teost, siis nüüd juba ammu kindlasti interpretatsiooni.»

Hortus Musicuse kunstiline juht ja dirigent Andres Mustonen ütleb, et kogu see aeg oli eriline. «Kõik Pärdi teosed sündisid koos Hortusega. Ma olin «Tabula rasa» iga noodi tekkimise juures. Enne Gidon Kremerit proovisin mina partiid läbi, kas need on viiulil mängitavad. See oli eriline aeg. Kulminatsioon TPI aulas oli maailmamuusika murrang.»

Helilooja Erkki-Sven Tüür on kontserti meenutades sõnanud, et oli kuuldud muusikast lummuses. «Tundus, justkui oleks lõpmatus mind läbi muusika puudutanud. Mitte keegi kohalolnuist ei julgenud aplausiga alustada.»

Legendaarse kontserdi proov. Dirigeerib Eri Klas.

FOTO: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Gidon Kremeri enda jaoks on tähtsaimad asjaolud, mis viivad lõpuks muusikalise eduni. «See on fakt, et «Tabula rasa» jättis väga mitmel moel positiivse jälje peale minu ja Tatjana Grindenko ka Arvo Pärti. See nüüdseks klassikaks saanud suurepärane teos on muutnud meie arusaamu nüüdisaegse muusika olemusest. Ainult selline muusika, mis kannab noodikirja täppide ja triipude taga tõelist (muusikalist) mõtet, jääb ellu,» rõhutab Kremer. Ta lisab, et «Tabula rasa» on interpreetide jaoks siiani keeruline partituur.

«Iga kord kui lavale astume, on meie jaoks väljakutse leida üles see muusikaline puhtus ja süütus, mille Arvo on oma teosesse istutanud. Me peame siis unustama, et oleme seda varem kümneid kordi esitanud. See muusika nõuab meilt ja ka publikult sellesse sisenemist, kõige muu, mida oleme varem esitanud ning kavatseme tulevikus esitada, unustamist. Ma ütleksin isegi, et tegemist on puhastumisega. Ja et see kõik õnnestuks, on vaja tohutult pühendumist. Mõelda vaid, kui palju on meil vedanud, et me kasvõi aeg-ajalt suudame jõuda sellisesse meeleseisundisse. Loodame, et Tallinn kui selle teose sünnikoht lubab meil seda siin kogeda.»

Legendaarse viiuldaja David Oistrahhi õpilane on oma kunstnikutee jooksul võitnud mitmeid kaalukaid konkursse, pannud aluse kuulsale Lockenhausi festivalile Austrias ning rajanud isikupärase ja kauni kõlakultuuriga kammerorkestri Kremerata Baltica. Lisaks on Kremerist tänu raugematule armastusele ja uudishimule muusika vastu kujunenud üks interpreete, keda nüüdisaja heliloojad enim hindavad. 20 aastat tagasi loodud orkestri idee kolme Balti riigi noortest sai Kremeri sõnul alguse sellest, et ta soovis ehitada sildu noorte andekate muusikute vahel ja aidata neil leida tulevikku muusikamaailmas. Kremerata Baltica loodi tema 50. sünnipäevaks ja see oli projektorkester Austria Lockenhausi festivali jaoks.

Kremerata Baltica.

FOTO: Tatyana Makeyeva

«Aga kui kohtusin näost näkku nende noortega, kelle me orkestrisse valisime – tegime seda koos dirigendi Saulius Sondeckisega –, otsustasin, et see projekt võiks kesta palju kauem. Need aastad on olnud täis loomingulisi kogemusi, maailmaturneesid, esiettekandeid ja plaadistusi. Esimene koosseis oli keskmiselt 21–22 aastat vana, praeguse koosseisu keskmine vanus on 30. aastate ringis. See kõik on lasknud mul aastate jooksul nende seas nooreks jääda ja see kuidagi lubab mul enda vanuse unustada.»

Kremer tunnistab, et kuigi maailmas on palju häid kammerorkestreid, ei tunne ta, et peaks nendega kuidagi võistlema.

«Mida peaks aga mainima: me oleme avatud uue repertuaari suhtes ja me ei pea end kommertsiaalselt, edukana tõestama. See muidugi maksab vahel valusalt kätte, sest uue muusika esitamine on peaaegu alati äriliselt kahjulik ja me peame selle kuidagi kinni maksma. Aga oleme muutunud omamoodi perekonnaks, milleks kaugeltki iga orkester ei saa end nimetada ja kus muusiku isikuomadused pole vähem tähtsad kui tema võime hästi pilli mängida.»

**

Kremerata Baltica, kunstiline juht ja solist Gidon Kremer (viiul, Läti)
Pühapäeval, 2. aprillil kell 17.00
Estonia kontserdisaal
Dirigent Martynas Stakionis
Solistid: Tatjana Grindenko (viiul, Venemaa), Reinut Tepp (klaver)

Kavas:
Pärt Passacaglia
Pärt «Greater Antiphons»
«Tabula Rasa»

**

Arvo Pärt «Tabula rasa»
Topeltkontsert kahele viiulile, keelpilliorkestrile ja ettevalmistatud klaverile.
Esiettekanne 30. septembril 1977. aastal. 

Tagasi üles