Kontserdipromootor Eva Palm: See on ikka päris hull bisnis!

Eva Palm

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kontserdiagentuur Live Nation Entertainment on üks maailma suurimaid ja mõjukamaid. Agentuuri Baltimaade kontori peapromootor Eva Palm on see naine, tänu kellele jõuab mitte ainult Eestisse, vaid teistessegi Baltimaadesse umbes 70–80 protsenti välisartistidest. Suvel toob ta Tallinna lauluväljakule Rammsteini, Riiga Foo Fightersi ja Red Hot Chili Peppersi, Vilniusse Robbie Williams ja Erasure’i. Tallinna on sügisel oodata Bryan Ferryt ja Future Islandsit ning lisa on tulemas.

Eva Palm on väga konkreetne ja tegus daam. Tühje sõnu ta ei armasta ning asjadest räägib nii, nagu need on. Tema koduks ongi väliselt glamuurne meelelahutusmaailm, mille kulisside taga ei tähenda ilusad sõnad tegelikult mitte kui midagi.

-Eva Palm, vinüülplaatide renessansist võib muidugi palju rääkida, aga kui maailmas ringi vaadata, siis on ikkagi olukord selline, et artistide põhiline sissetulek ei tule enam ammuilma plaadimüügist, vaid kontsertidest. Teeb see kontserdikorraldajate elu kuidagi kergemaks ka? 

Praegu tuuritatakse maailmas väga aktiivselt. Meie näeme oma turul vaid murdosa sellest. Maailmatuuridel ja festivalidel liikuvad rahasummad on üüratud ja muljetavaldavad, lisaks teenib artist merchandise’i müügist, striimidest, nad võivad olla mõne luksusbrändi nägu ning populaarseks on muutunud artisti koostöö mõne tuntud kosmeetikafirma, spordi- või moetööstuse ettevõttega.

(Rõõmsalt.) Nii et kui oled andekas ja hästi teeniv artist, siis on sul päris kena elu, aga ka suur koorem õlgadel. Ennast tuleb aina uuesti ja uuesti kuulama panna. Need summad ja pakkumised, mida artistidele tehakse ning mida ma Live Nationi ringkondades näen ja kuulen, on ikka täiesti ulme. Tundub küll, et oled juba kõike kuulnud, aga ikka imestad, et päriselt ka või, kuidas see saab nii olla? Siin pole mitte mingid loogikat...

Võtame näiteks Adele’i eduloo. Pärast oma teist plaati, 2011. aastal oli Adele Ühendkuningriigis juba areeni tasemel esineja. Mujal Euroopa suuremates linnades ilmselt oleks ta võinud ka vabalt areeni täis müüa, kuid mitte siin Baltimaades. Ja järsku, ühel hetkel jääb mingi etapp vahelt ära ja on juba selline tase, mis on kättesaamatu ja täiesti nagu kuskilt teisest dimensioonist pärit.

Paar aastat tagasi, enne kui Adele’i uus plaat ilmus, ehk juba 2014 aastal käisid jutud, et uus materjal on kohe tulekul ja välikontserdid ka, et mitu miljonit siis pakute? Me olime kõik hämmingus. Pakkumised paluti teha välikontsertidele, staadionitele – oot, Adele’i välikontsert, staadionid? Mida ta seal siis teeb?

Meile tundus, et Adele ei sobi staadionitele, kuidas saab järsku tema artistitasu niimoodi pärast kahte plaati kosmoseavarustesse tõusta? Aga nüüd, palun väga. Ma ise teeksin ka kõik, et saada ta välikontserdile! Ta on üks nendest artistidest, kes ilmselgelt kõnetab inimesi, ning pole vahet, kas staadionil, lauluväljakul või areenis ning klubis. Ta müüks ka Eestis lauluväljaku vabalt täis.

-Eks need täpsed summad ole mõistagi konfidentsiaalsed, aga miljon ühe kontserdi eest ei ole enam midagi erakordset?

Absoluutselt ei ole, see on täiesti tavaline. Staadionikontsert Lääne-Euroopas ikka naljalt alla miljoni ei jää. Tegelikult algab mõnede esinejate puhul miinimumtasu isegi mitmest miljonist. Kui sa teed miinimumpakkumise – ja õnn on, kui sa seda miinimumpakkumise summat tead, sest tavaliselt seda sulle ei öelda –, siis on see nagu kohvipaksu pealt ennustamine, tunde järgi.

Kui sellise pakkumise teed, siis võidakse sinuga arvestada, aga mingit garantiid ei ole, et show’ saad. Ja kui sa oledki saanud, oletame, et on õnneks läinud, siis tuleb tuleb agendilt memos pikk nimekiri niinimetatud kompenseeritavatest kuludest. Seal on sellised toredad kuluartiklid nagu lava, barrikaadid, mööbel artisti toa sisustamiseks, generaator ja nii edasi, ning nende taga mitme nulliga numbrid. Promootor peab kõik kinni maksma, mingit mõtet vaielda ei ole. Promootor ei võida peaaegu kunagi ja sa ju ei taha show’d kaotada... See on täielik ulme!

Inimestel käib arvutus muidugi vahel väga lihtsalt. Live Nation tegi kontserdi, müüs 63 000 piletit, korrutame piletihinna sellega ja ongi raha käes. (Raputab pead.) Tegelikult ei kujutata ettegi, mis on sellise kontserdi korralduskulud ja artistitasud. Väga suur risk tuleb võtta.

Robbie Williamsiga oli nii, et istud paar nädalat enne kontserti ja mõtled, et jaa, ei tea, mis saab, kas tuleb ots otsaga kokku või ei, kas jääd vähemalt nulli... Risk on muljetavaldav! Inimeste arvutusskeemid on vahel väga lihtlabased. Sponsoreid meie kontsertidel ei ole, erinevatel põhjustel. Palju tuleb juurde investeerida: turvateenistus, tualetid, liikluskorraldus, aiad, elekter, generaatorid ning lisaks artisti erisoovid. Erinevaid kuluartikleid võib olla sadu! Madonna kontserdi lõpus oli mul kolm suurt paksu kausta arveid, lepinguid ja kokkuleppeid täis.

-Millalgi 90ndate hakul liikusid jutud, et kas oleks võimalik tollal tipus olnud Nirvanat Eestisse esinema tuua. Siis aga selgus, et isegi oleks, aga nad küsivad selle eest kosmilised 200 000 dollarit, hammas ei hakka peale. Praegu ajab see ilmselt naerma?

(Puhkebki naerma.) Jaa! Alles tuli uudis, et Rammsteini kontsert lauluväljakul on välja müüdud, ja mis kommentaarid hakkasid tulema! Et lauluväljak mahutaks lõdvalt 300 000 inimest. Kindlasti ei mahu 300 000! Isegi 100 000 ei mahu. Sellise suure produktsiooniga on tegemist riskantse ettevõtmisega ja kaalul on inimeste elud. Ei saa nii, et müüd nii palju, kui ostetakse, ja 200 000 USA dollari eest ei saa ühtegi lauluväljaku mõõtu artisti.

-Keith Richards meenutas oma väga heas autobiograafias «Elu» The Rolling Stonesi varasemaid kontserte ja nentis võrdlemisi ükskõikselt, et kui ikka publikut on üle 100 000, siis mõned hukkunud on täiesti loomulik asjade käik. Õnneks on aeg edasi läinud, loomulikuna ei võeta seda enam ammu. Turvalisus näib olevat väga oluline.

Õnnetusi juhtub festivalidel ja kontsertidel ikka tänapäevalgi. Kui ma loen erialaajakirju, siis seal on pidevalt juttu mingitest kohtuasjadest, üks sai seal surma, teine teisal. Mõni oli publiku seast, mõni tehnik. Aga selliseid asju juhtub, kuigi turvalisuse peale mõeldakse väga palju.

-Ma sain massi jõudu tunda ükskord Berliinis The Killersi kontserdil. Publik hakkas järsku lava poole murdma ja avastasime koos sõbraga õudusega, et mitte midagi teha ei ole, jalad olidki õhus ja meid kanti kaasa. Jube tunne oli. Kui kukkuma peaks, ei ole midagi teha.

Meil oli ükskord Placebo areenikontsert Riias. Kontsert oli välja müüdud, sooja oli areenil umbes 30 kraadi, vähemalt mulle tundus nii. Seal oli jube palju noori tüdrukuid ja mingi hetk oligi barrikaadiesine minestavaid tüdrukuid täis, neid pressiti jubedalt, oli hirmus palav ning ka veest, mida jagasime, ei olnud abi. Meil oli taga nagu mingi kiirabihaigla, järjest toodi juurde. Rahvamassi jõud on jube.

-7080  protsenti Baltimaades esinevatest suurtest artistidest jõuab siia tänu Live Nationile. Kui tihti te aga kaubale ei saa, kui paljud pakkumised jäävadki ainult pakkumisteks?

Meilt käib läbi väga palju nimesid, me teeme väga palju pakkumisi, väga-väga palju. See, mis tegelikkuses siia jõuab, on umbes kümnendik sellest. See näitabki, et põhiosa oma ajast teed nii-öelda tühja tööd! Mõtled, teed eelarvestused, esitad pakkumisi. Ja öeldakse, et huvitav, aitäh, aga Baltimaadesse ei tule, management otsustas ikkagi peamised turud ette võtta, või artistil pole aega siia regiooni tulla või ta teeb piiratud arvu show’sid – põhjuseid on lugematu arv.

Mõnikord tuleb vastus lihtsamini ja kiirelt. Paljudele aga ei vastata üldse. Mitte midagi. Hea küll, viimasel ajal on tendents paremuse poole. Eks ise harjud kogu aeg küsima ning trügid ikka ja jälle uksest sisse...

-Eesti geograafiline asukoht on ka, nagu ta on, kusagil Skandinaavia ja Venemaa vahepeal.

Nii see on, ega me Live Nationis ka aru ei saa, kas me oleme Skandinaavia või Ida- ja Kesk-Euroopa turg. Praegume hõljume kuskil keskel. Teisalt pole mingit vahet, kuidas seda sildistada. Sel pole mingit tähtsust. Fakt on see, et asend ja rahvaarv panevad kõik paika. Meie turg on väike ja see otsustabki.

Venemaa mõju siiski ei ole minu arvates eriti oluline. Mõnikord olid venelaste pakkumised täiesti ebareaalsed, ehk saime tänu sellele ka mõne artisti, kes sinnapoole esinema sõitis. Praegu ma ei oska isegi öelda, kas siis saime rohkem või ehk saame rohkem hoopis nüüd. On nii, nagu on, ja peab võitlema

-Kuidas staare meelitada? Kas Eesti puhas loodus ja kenad piigad ka mingi argument on...?

Ei huvita see kedagi! Loodus ega lauluväljak ei lähe üldse korda. Me oleme teinud lauluväljaku presentatsioone, aga ega kellelgi ei olegi aega süüvida. Mitte keegi ei hakka lugema heietusi, et me oleme väike riik ja uhke ajalooga. See ei huvita kedagi!

Kõik sõltub rahalisest pakkumisest ning samas ka sellest, kas me lihtsalt mahume sinna tuuri või ei mahu ning kui palju artistil on kontserte kavas. Võtame näiteks Coldplay, kes teebki igal suvel keskmiselt 18–20 show’d. Ainult! Kuidas ma Tallinna sinna sisse saan? Lootustki ei ole.

Eelmisel aastal oli samas lootust, et nad ikkagi tulevad 2017. aastal, kui võtavad ette just need turud, kus nad varem mänginud pole. Mulle öeldi, et ole rahulik, tulevad. Ja mida siis Coldplay valis? Göteborgi, palun väga. Eelmine aasta olid Stockholmis, nüüd Göteborgis. Täiesti ajuvaba, kui nii võtta! Soomega on muide samamoodi, me oleme samas paadis.

Siin ei aita ka see, et see on Live Nationi tuur, artistil on ikkagi 18 kontserti. Meie sinna 18 sisse ei mahu. Valikut ei tehta meie kasuks, kui on valida London, Pariis, Milano või Kopenhaagen. 

-Nii et kardin tulebki kusagil Stockholmi kandis ette?

Tulebki! Soome kurdab järjest rohkem, et neil on väga raske häid artiste saada. Ma näen, kuidas nad võitlevad, me suhtleme nendega iga päev. Täpselt sama seis, mis meil, aga meil on muidugi vaja teha mitu korda rohkem jõupingutusi, et veenda artiste Baltimaadesse tulema. Soomes on ka palju festivale ja artistidele festivalid meeldivad, kuna seal makstakse kenasid summasid.

-Teie kolleegid Soome Live Nationist toovad suvel kohale Guns NRosesi. Kuidas see õnnestus ja miks mitte Tallinn?

See oli tohutu võitlus, närvide mäng ja ennekõike ootus – kas saad või mitte. Selle bändi artistitasu on meie turu jaoks liiga kõrge, meie pakkumine polnud isegi mitte miinimum. Soomlased tegid tugeva pakkumise ja lõpuks läks õnneks. Axl Rose vaatas lõppfaasis ise Rios neli tuurigraafikuvarianti läbi ja valis õnneks selle, kus Soome ka sees oli.

Küsitav on muidugi ka see, kas ta müüks meil lauluväljaku täis. Rahasummad on lihtsalt nii suured. Soomes samas on see kontsert kohe välja müüdud. See on ikka täiesti hull bisnis! Kunagi ütles mulle üks kuulus promootor, et Eva, sa pead olema 24 tundi saadaval. Ma ei saanud sellest alguses aru. Et mis mõttes? Süsteem on aga selline, et igale pakkumisele peadki vastama ööpäeva jooksul. Tihti tähendab see, et peabki vastama kohe. Nüüd ja praegu.

Vahel mõtlesingi, et kurat, ma pole ju mingi südamekirurg, ega keegi ära ei sure, ma ju ei tegele elude päästmisega. Ajapikku aga õpid selle rütmiga kaasa minema. Mingi hetk aga protestis kõik minu sees selle vastu, et kuidas 24 tundi jutti? Eks nüüd ole oskusi ka muidugi juurde tulnud.

-Ega keegi Eestile ju hinnaalandust tegema ei hakka pelgalt selle pärast, et meil on elatustase oluliselt madalam kui näiteks Rootsis.

Muidugi mitte. Me vahel oleme küll öelnud, et mis meil siin keskmine palk on ja kuidas on lugu inimeste sissetulekutega Skandinaaviaga võrreldes. Mõni agent, kellel on kodutöö paremini tehtud, saab sellest võib-olla aru ka, aga neil on ju ka bändide ees omad kohustused ning omad rahasummad, mida peavad genereerima. Järjekord on ukse taga nagunii, kui vähegi tuntud nimega tegemist, nad saavad kuskilt igal juhul seda, mida küsivad.

-Lätis ei ole kontserdipiletitel käibemaksu, mõjub see teile tugevalt? 

Ega väga ei mõju. Meie hinnad on enam-vähem ühed ja samad kõigis Baltimaades, Lätis me ei saa näiteks käibemaksu kuludelt tagasi. See on ehk natuke üle tähtsustatud. Muidugi, kui vaatad eelarvet, et mida me siis käibemaksuks ära maksame, siis on ikka korralik summa küll. Võiks väiksem protsent olla, kasvõi poole võrragi. See annaks ruumi natuke vabamalt hingata ja vähendaks riski. Samas jällegi – teen eelarveid iga päev ja ega me ei hakka artistidele selle võrra rohkem raha pakkuma. Pigem on soov vähendada  piletihindu suurte riskantsete pereürituste puhul, nagu «Disney on Ice» ja «Cirque Du Soleil», mida külastab hinnatundlikum klient, tahaks ju ikka anda võimaluse kõikidele lastega peredele maailmaklassi show’sid külastada.

-Igal juhul seisab kontserdikorraldaja silmitsi päris suure riskifaktoriga. Kalkulatsioonid kalkulatsioonideks, aga ega kunagi ju ei tea, kui palju pileteid tegelikult müüakse?

Absoluutselt. See on täiesti ettearvamatu. Sa võid ükskõik mida mõelda. Näiteks Mariah Carey Tallinna kontsert. Maailmaklassi artist, ehk mitte nii palju edetabelites nagu kunagi, aga siiski. 5000 piletit läks müüki. Ja kuigi sa võid arvata, et Eestist need 5000 Mariah Carey huvilist ikka leiab, ei saa ikkagi 5000 kokku. Kuidas nii? Leedus müüs ta mitu korda paremini...

Turud ongi erinevad. Leedus meeldib üks, Eestis teine. Kohati on üllatusi ka. Näiteks see suvine Rammstein on üllatus. Kui tegime neile lauluväljaku-pakkumise, siis ikka hindasime müüdavate piletite ideaalarvu, mida me arvasime müüa suutvat. Tegelikult müüsime poole rohkem. Eestlane armastab Rammsteini, ka meie eelnevad Rammsteini kontserdid Baltimaades on olnud alati välja müüdud. (Naerab.) Nii aga on. Teine selline on Depeche Mode. Nemad ongi kaks sellist bändi, mida eestlased väga armastavad.

Me saame ikka samas tihti mööda päid ja jalgu. Miinus on väga kerge tulema. Ja vahel ei saa tõepoolest aru, miks. Võid teha vägeva promo ja reklaamida eri nurkade alt, aga mingi piir tuleb ette ja sellest rohkem ei saagi. Kõik.

Püüame hinnastamisel alati teha nii, et see oleks meie publikule vastuvõetav. Eriti kui korraldame selliseid projekte nagu «Disney on Ice» või «Cirque du Soleil». Piletihinnad olid Lääne-Euroopaga võrreldes mitu korda odavamad. Meil oli nii palju vaidlusi agentidega, et miks nii odavad. Aga mõte oligi selles, et kõik saaksid seda endale lubada. Ei ole nii, et me ajame kamaluga raha kokku! Samas ei saa ka nii teha, et see midagi ei maksa. Show’l on oma hind.

-1980ndate italo-täht tuleb kontserti andma, mälupulk rinnataskus, litritega pintsak kohvris ja ongi enam-vähem kõik. Metallica näiteks tõi endaga Tallinna kaasa umbes sada tuuriinimest.

Nii see on. Olen vahel mõelnud, mida ma siis valesti teen. Toome mingi artisti, kes mujal maailmas on väga kõva nimi, aga publikut ei tule, samas on mingil retroartistil rahvast murdu. Aga elu selline!

-Rammsteini käisin viimati vaatamas Riias, jube palju eestlasi oli!

Oli jah! (Naerab.) Me panime ka eribussid Riiga käima. Aga muide, me oleme märganud, et kontserdikorraldajad alustavad oma reklaamikampaaniat allahindlustega. See on väga üllatav, miks seda tehakse? See on ju ka kivi nende enda kapsaaeda, see ju tähendab, et inimene harjubki piletit ostma ainult siis, kui saab allahindlust. Mind paneb imestama, kuidas korraldajad seda ise ei näe. Kuidas niimoodi eelarveid teha saab?

Kogu kontserdi õnnestumise protsent on lükatud vahetult kontserdieelsesse perioodi, siis on see keeruline, halb ja riskantne ning rikub turgu. Miks kontserdi väärtus kohe alguses alla lüüa? Meie toome kalleid artiste, allahindlust ei saa lubada. Äkki ma ei tohiks nii rääkida, inimestele soodustused muidugi meeldivad. Kuid see tähendab, et tulevikus hakkab kontserte järjest vähemaks jääma. Ja mis saab siis, kui allahindlust ei tulegi? See on keeruline probleem, meile teeb see väga muret. Ei saa ju nii, et hõikad Coldplay välja ja annad kohe 50 protsenti piletihinnast alla!

-Huvitav, kuhu staadionikontserdid edasi üldse jõuavad, kas tuleb veelgi vaatemängu, pürotehnikat ja tantsutüdrukuid juurde? Kas ongi siin üldse mingit piiri ees?

Ei tea, küsin ise ka kogu aeg seda. Näiteks Saku suurhallis me ei saagi enam ühtegi tänapäeva suuremat produktsiooni enam teha, ikka kõvasti on ajale jalgu jäänud. See on väga suur probleem. Tänapäeva nõuetele vastavad areenid on Riias ja Leedus, seepärast teemegi palju asju seal.

Produktsioonid ongi üüratud ja aina kasvavad ning lähevad järjest raskemaks ka kaalu poolest. Kui vaatame viimaseid Drake’i ja Kanye Westi tuure, siis ollakse nendega ka mujal Euroopas hädas. Laed ei kannata raskust välja. Isegi Ameerika Ühendriikides on mõnel pool see probleem. Eks siis adapteeritakse Euroopa jaoks mõni väiksem versioon, midagi jäetakse ära.

-Elu on teil igatahes põnev!

Võib-olla tundub põnevam, kui tegelikult on. Iga kord, kui saad kedagi kätte, on õudselt hea meel küll. Aga siis hakkab kohe pinge peale, et mida sa järgmisel aastal teed? Läti ja Leeduga on okei, aga Tallinnas ei saagi areenikontserte teha. Vähemalt neid suuremaid.

-Red Hot Chili Peppers esinebki peagi näiteks Riias.

Nad käisid meil lauluväljakul ära paar aastat tagasi. Alati kaalume, mida on kõige targem teha ja kus nimelt. Peppers on ka Leedus käinud ja Riia tundus kõige õigem valik. Paistab, et oligi. Piletimüük kinnitab seda.

-Kuidas selle aasta kontserdikalendriga on, kas on juba täiesti paigas või ootavad mõned nimed veel väljahõikamist?

Ei ole väga paigas. On asju, millele ootame veel vastuseid. Aga tuleb välja öelda ka seda, et Eesti on nende seas kõige viletsamas seisus, Lätis ja Leedus tulevad need.

-Nii et meil siin tuleb reaalsusele otse silma sisse vaadata?

Jah... Aga ma olen täitsa nõutu, mis sügise ja talvega teha. Muidugi on hea, et meil on Nordea. Lätis näiteks sellist ei ole, see annab meile palju juurde. Tore, et meil on ka Kultuurikatel, aga see on Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal kinni, muidu on selline kihvt koht.

Kui siin veel produktsioonist rääkida, siis meil oli näiteks Riias paar aastat tagasi Bryan Adams. Polnud tal peale pillimeeste midagi kaasas, ehk natuke valgust. Aga kui esimese looga tuli, siis oli rahvas nagu ära tehtud.

-Oleks meil Eestis mõeldav, ütleme, Positivuse stiilis paaripäevane festival A-listi artistidega?

Festivalidega on nii, et enamikul juhtudel lihtsalt niisama meie regioonis – kui võibolla Weekend Festival välja arvata – kohe A-listi artistidega festivali  korraldada on ülimalt riskantne. Festivalid kaotavad enamasti esimesel kolmel aastal raha. Läheb aega, enne kui festival hakkab teenima, ja see tähendab ennekõike suurt investeeringut ja tugevate sponsorite toetust.

Läheb aega, enne kui inimesed harjuvad ja saavad aru, millega on tegemist. Kogu festivali kontseptsiooni väljatöötamine, selle elluviimine ja tugeva line-up’i leidmine on väga keeruline. Ülioluline on ka festivali hea lokatsioon. Seega on riskifaktoreid mitu korda rohkem kui tavakontserti korraldades. Meil on ikkagi ka väga väike turg, mis on üsna hinnatundlik.

Hetkel on vastus pigem ei. Regioonis on juba kaks tugevat tegijat: Weekend ja Positivus. Kusjuures ma arvan pigem, et kui Positivus tahab pikalt püsima jääda, siis peab ta väga tõsiselt vaatama üle oma sihtrühma, muutma hinnapoliitikat ja tegema investeeringuid tulevikku tugevama line-up’i näol.

-Kas on ka mõned sellised artistid, keda olete kutsunud Eestisse peamiselt selle pärast, et nad on teile endale endale kuidagi olulised, kuigi võib juba ette aimata, et piletimüük just rekordeid purustama ei hakka?

Jah, selliseid otsuseid on ikka nii- või naamoodi tehtud. Mõned pakkumised on asjaks läinud, artistid tulnud ja miinusesse jäänud. Teised lemmikud pole korduvatele pakkumistele vaatamata siia tulla tahtnud. Peter Gabriel, Massive Attack, Eric Clapton – eks nendega olid kahtlused ette ja oligi keeruline. Prince, George Michael, AC/DC – need ei saanudki kahjuks kunagi teoks. Lugematu arv artiste mõlgub meeles, keda kõiki võiks esinema tuua!

Eva Palm / ELMO RIIG/SAKALA

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Tagasi üles