Aja auk. Trummar saab kurjaks

Public Enemy Foto: Kuvatõmmis

Jim Jarmuschi filmis «Ghost Dog» tapetakse üks gangster kõige veidramal moel, valamu alt läbi toru üles tulistades. Gangster on vannitoas, lakub juukseid, tal on hea olla, ta laulab laulu. Ta laulab Public Enemyt.

Kui Chuck D hüüdis: «Hear the drummer get wicked!», mõtles ta üsna kindlasti James Browni bändi Clyde Stubblefieldi, keda on nimetatud original funky drummer’iks. Muusikamaailm kaotas 2017. aasta algul ajaloo kaks kõige inspireerivamat trummarit: Stubblefieldi ja Cani Jaki Liebezeiti. See, kuidas Stubblefield rütme ladus, oli teadus. Kuid James Browni bändis pidi olema, Brown oli pedantne mees.

Ka see, kuidas PE kaks aastakümmet hiljem biite ehitas, oli teadus. Midagi juhuslikku ei tehtud. Hausimehel Theo Parrishil on lugu «Levels», mis sämplib Sam Jacksoni juttu filmist «Jackie Brown», kus Sam ütleb, et võid mu muusikat kuulata, aga ära midagi paigast ära keera, mul on kõik timmitud. PE miinide panemiseks ja leidmiseks oli vaja pommirühma ning see oli neil ka olemas nupukeerajate Bomb Squadi kujul. PE tipp-plaadil «It Takes a Nation of Millions to Hold Us Back» (1988) olid vennad Hank ja Keith Schocklee ning Eric Sadler peamine produktsioonirühm, vähemal määral lõi kaasa ka Chuck D.

PE pidi teisel plaadil rohkem vaeva nägema, sest nende esimene oli plaadifirmas kuidagi toppama jäänud ja muu hiphopirahvas, eriti Eric B & Rakim, läks mööda. Hankil oli sadu teooriaid helisageduste, dissonantsi ja muu sellise kohta. Vinüülimaailma raisakotkas Keith lohistas välja uskumatud teosed, peamiselt «post-disco disco». Üle 10 000 plaadi kataloogiti muu hulgas selle järgi, mitu biiti kõlas minutis ja kuidas rahvas sellele reageeris. Vana muusik Sadler, sündimängija, tõlkis vendade soovid stuudioinseneride keelde.

PE ei jätnud sämplit alasti. Sämpli ja trummimasina vahel ei tohtinud õhku olla. See oli lahingumuusika, politseiraadio välksõjapopp. Kui sämpel oli liiga puhas, viskas Hank plaadi põrandale, trampis selle otsas ja pani uuesti peale.

Pea iga lugu sellel plaadil sämplis Browni. Stubblefieldi tuntuimat käiku «Funky Drummerist» sämplis lugu «Bring The Noise». PE tõi müra. Selles loos leidus veel kaks Browni sämplit, olid ka Malcolm X ja Funkadelic, aga «Funky Drummer» oli Hanki piim, mille abil ta kooki tegi.

«Rebel Without a Pause» algas Browni vallandatud bändi The J.B.’s loo «The Grunti» saksofonide häiresignaaliga. Kui radikaalne põhi valmis sai, mängis Chuck kohe seda stuudio kõrval tolgendavale kolmele noorukile. Need hakkasid bugivugima ning neist said Busta Rhymes, Dinco D ja Charlie Brown grupist Leaders of the New School.

Loos «Night of the Living Baseheads» plahvatas sämpleid lausa 18. Vähemalt 18. Me kasutame sämpleid nagu kunstnik värvi, ütles Hank.