:format(webp)/nginx/o/2017/03/31/6506287t1hfe1f.jpg)
Küberpunk on surnud, elagu küberpunk! Või noh, mis siin pungist, iga subkultuur, millest Hollywood 100-miljonilise eelarvega filmi teeb ja Scarlett Johanssoni peaossa paneb, on sama elus kui Lenin Punasel väljakul. Antud juhul on kübepungiklassika uusversiooniga hakkama saadud nii, et fännid ei vihasta (mis on suur asi) ja ka need, kes asjast midagi pole kuulnud, saavad pihta, mis õieti toimub.
Kõigepealt ajalootund. «Hing anumas» (kõlab, nagu oleks tõlgitud lumelabidaga lüües, aga ega ma ei oska paremat ka pakkuda) oli aastatel 1989–1990 ilmunud Jaapani manga (teatav koomiks), autoriks Masamune Shirow. 1995. aastal valmis sellest anime (režissöör Mamoru Oshii), mille uusversioon tänasest kinodesse jõudis. Vahepeal on asjast kujunenud tõhus frantsiisitööstus, mis teenib edukalt raha nii paberil kui ekraanil.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/31/6506267t1h5db6.jpg)
Aastaks 2029, mil tegevus toimub, on maailm üle elanud veel kaks maailmasõda, neist üks tuuma- ja teine tavaliste relvadega. Senised suurjõud on killustunud, esimest viiulit mängib maailmas tehnoloogiliselt ja poliitiliselt ülivõimas Jaapan. Tehnoloogia lubab inimkeha vääristada biooniliste liidestega, mis parandavad aistimis- ja sooritusvõimekust. Erilised implantaadid lubavad inimestele andmesidevõrkudega otse ühenduda. Peategelane major Mira Killan / Motoko Kusanagi on täielik küborg, tal on inimaju, kuid kogu keha on tehislik. Major töötab Jaapani siseministeeriumi küberterrorismivastase võitlusega tegelevas 9. osakonnas.
«The sky above the port was the color of television, tuned to a dead channel.» Kujutage endale ette taevast, mis sahiseb valges lumesajus nagu signaalita analoogteler. Selle lausega algab ühe küberpungi isa William Gibsoni raamat «Neuromancer» (1984). Käesoleva filmi kõige tugevam külg ongi kunstnikutöö. Tuleviku Jaapani majasuuruste hologrammreklaamidega miljonilinn mõjub väga eheda ja usutavana. Kui keegi peaks Gibsoni «Neuromanceri» kunagi kinolinale tooma, siis ootan sealt just sedasorti visuaalset elamust. See on see 21. sajand, mis suri koos küberpungiga 1990. aastatel ja mida me enam kunagi tagasi ei saa.
/nginx/o/2017/03/31/6506273t1hcf95.jpg)
Filmi «Hing anumas» linnakeskkonda on juba võrreldud Ridley Scotti «Blade Runneri» (1982) düstoopilise Los Angelesega ja ma olen täiesti nõus. (Jääb oodata, milline näeb välja selle filmi uusversioon, mis tuleb veel tänavu ekraanile Denis Villeneuve’i käe alt). Selle hiiglasliku inimsipelgapesa agulid on jälle ilmselt inspiratsiooni saanud Hongkongi Kowlooni Walled Cityst, mis lammutati küll juba 1994. aastaks. Võib-olla mõjuvad linnamaastikud veidi liiga steriilselt. Natuke kõntsa ja räppa juurde joonistades oleks tulemus veelgi ehedam.
Fännide meelerahu huvides on mitmed filmi stseenid – näiteks nähtamatu majori ja häkitud prügivedaja võitlus veeväljal – pea üks ühele anime-versioonist üle toodud, ja enamasti õnnestunult. Võitlusstseene võib siin üldse vabalt võrrelda «Maatriksi» vägivaldsete tantsuetendustega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/31/6506275t1h7416.jpg)
Häirima jäi hoopis tühine detail, mis kõneleb meile 21. sajandi veidratest moraalinõuetest. Kuna ma 1995. aasta filmi enne kinnominekut üle vaatasin, märkasin, et originaalis on major Kusanagi bioonilisel kehal selgesti nähtavad rinnanibud. Scarlett Johanssoni rinnad on seevastu siledad nagu pingpongipallid. Jääb iseküsimuseks, miks robotkehal üldse sekundaarsed sugutunnused peavad olema, aga kui see juba silmatorkavalt feminiinseks teha, milleks siis nibud amputeerida? Vastus peitub muidugi kinode vanusepiirangutes, aga nõmedalt mõjub ikkagi. Facebooki meelest on näiteks naise rinnanibu midagi nii roppu, et selle postitamisele järgneb kohe eetrikeeld (kontrollitud).
:format(webp)/nginx/o/2017/03/31/6506261t1h1d6d.jpg)
Johanssoni näitlemine jätab mind selles filmis üsna ükskõikseks. Tema relvavenna Batou (Pilou Asbæk) ilmudes küsib fänn vaid: kus on kuulsad silmaimplantaadid? Peter Fernandido paha korporatsiooni ninamees dr Cutterina ei saaks ka triviaalsemat tööd teha, kui praegu ekraanilt paistab. Näitlejate ja karakteritena säravad siin hoopis kõrvalosatäitjad. Takeshi Kitano sobib 9. osakonna šefi rolli nagu kahvel seinapistikusse. Juliette Binoche teeb dr Ouleti rollis filmi kõige parema näitlejatöö. Mind üllatas kõige enam Jaapani näitlejanna, meil vähetuntud Kaori Momoi, kes mängis Motoko Kusanagi ema. Kui mäletate 2005. aasta filmi «Geiša memuaarid», siis seal oli tal samuti ema roll.
Kõige enam heidan uusversioonile ette loo muutmist. Kui originaalis oli tegemist valitsuse poolt relvaks arendatud ja seejärel plehku pannud tehismõistusega, siis siin püüab paheline korporatsioon teoloogiavastaseid lindpriisid, et neist küborge ehitada. Mulle meeldib rohkem esimene variant, kus Kusanagi ja Puppet Masteri mõistused ühinevad ning neist tekib uus teadvuslik olend. Aga kes seda lugu ei tea, siis nende jaoks peaks ka praegune süžee üsna loogiline olema.
/nginx/o/2017/03/31/6506285t1haffe.jpg)
Ma olen suur koomiksite ja koomiksifilmide austaja, aga minagi pean tunnistama, et see, mida meile aastas mitu korda Marveli või DC tallidest ekraanile saadetakse, on hakanud end (üksikute eranditega) masendavalt kordama. «Hing anumas» seevastu toob värskeid tuuli hoopis teisest kultuurikeskkonnast ja aastakümnete tagant. Suurepäraselt taaslavastatud klassika. Kui robotgeišad, küber-yakuza’d, maailma valitsevad zaibatsu’d, häkkerid, kräkkerid ja konsoolikauboid ning võrgus pesitsevad tehismõistused on teie teetassike, siis on ka «Hing anumas» kohustuslik vaatamine.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)