Mõnes paigas on rohkem peoenergiat

Tallinn Music Week tavatseb publiku ette tuua hulga uustulnukaid, veerandi tuhande artistiga kavas võib orienteeruda mitmeti. Üks viis on sammuda kõledas kevadtuules esimese sooja baarini ja uksest sisse pugeda. Mine-kuhu-jalad-viivad-moodusel on tugevaid eeliseid.

Minu teekond viis juba esimesel muusikaõhtul Kuku klubisse. Süda kutsus improviseeritud müra, nostalgiast nõretavate värsside ja underground-poeetide juurde. Hiljem selgus, et Kukust saigi mu lemmik.

Enne esimese bändi lavale minekut oli Kuku veel tavakundede päralt. Õhtu tiksus rahulikus neljapäevase õlle rütmis. Muusikahinguse puhus saali Punkt Nihu. 2013. aastast tegutseva improvisatsioonigrupi loomingut võiks iseloomustada kui rõõmsat müra. Notsukujulise koeramänguasja piiksud ja süntesaatori mängulised helid asendusid siiski kohati detsibellidelt mugavuse piiri ületavate kriisetega. Ühe möirge peale tormas ruumist ummisjalu välja saalis viibinud ja vaikselt õlut rüübanud härra. Selle poolest oli Punkt Nihu ideaalne bänd andmaks teada, et festival on alanud.

Järgnesid süngelt unenäoline Robert Jürjendal & Kaido Kirikmäe ning vene duo Sobranie 8 18, kelle uduse kõlaga süntesaatoripopp kandis hetkeks paralleeldimensiooni. Nende muusika sobiks indie-filmi taustamuusikaks nagu valatud. Silme ette kerkis pilt tühjast, sumeda hommikupäikesega kaetud tänavast, millel sammub noor tüdruk, pea äsja lõppenud peost kergelt uimane.

Oli ka tõrva meepotis. Üks Eesti geniaalsemaid sõnameistreid Indrek Spungin pidi esinema teiste «sõnameistritega» võidu. Samal ajal kui lavalt kõlas: «Su lapsepõlve kaheksakümnendaid toitis armastus, armastus…», käis paar laudkonda lavast eemal elav vestlus. Vaiksete kitarrirütmide taustal kõlavad laulvad riimid ei suuda võistelda erutatud inimeste valjude häältega. Suhtlemine on muidugi tore, ent ehk leiduks selleks parem koht kui pisike ruum, mille laval esineb samal ajal sooloartist?

Sama saatus tabas teisigi vaiksema häälega artiste, olenemata baarist või päevast. Ainus paik, kus rahvas vaikselt näis istuvat, oli vene kultuurikeskus. Ehk sunnib hoone suursugusus publiku vakatama?

Vene kultuurikeskus oli kontserdipaigana üldse üks vapustavamaid. Kuulata roosasse valgusse mattunud kaminasaalis Siiri Sisaski klaverisoolot – see viib meele rändama. Tänapäev asendus hetkeks kullakarvalise hilisromantismiga. Tõsi küll, publik oli ajarännule kaasa võtnud inimese parima sõbra – mobiiltelefoni. Seda võis märgata.

Näib, et need, kes ennastunustavalt kontserti kuulavad, ongi jäänud vähemusse. Mõttetu on möödunud aegu taga nutta või moraali lugeda, ent siiski ärritab, kui järjekordne pikaks veninud selfie-käsi näkku lendab.

Tallinn Music Weeki publiku tavale mitte kuulata, vaid sündmuskohal olla viitas eelmisel aastal Janar Ala, öeldes, et TMW on pigem kommunikatsioonifestival. Rööprähklejaid on järjest enam. Seda tõestab jutu-, piltide ja ka helendavate ekraanide laviin. Aga mis seal ikka – nartsissismiühiskonna argipäev, millega võiks ehk juba ära harjuda.

Kuku viis sellele eelnenud aega. Reedel üles astunud Kanada bänd Bad Pop viljeleb midagi indie-roki ja kodustatud punkroki vahepealset. Kesk Kuku hubast underground vibe’i Bad Popi kuulates meenusid 2000ndate alguspoole garaažibändid. Osalt mõjus muusika tuttavlikult, teisalt oli piisavalt vana, et olla uus. Igal juhul rahvas hüppas ja bänd küttis meeleolu kuumemaks naljadega. Minu kuuldud-nähtud kontsertidest tänavu üks paremaid.

Rõõmsaid leide oli teisigi. Von Krahlis astus üles liibuvasse punasesse kostüümi riietatud Shtuby, kes täitis saali endasse imeva elektrobiidiga.

Üheks Sinilinnu suuremaks üllatajaks tõusis noor eesti artist Regret, keda on keeruline ühe žanriga määratleda. Laval toimus midagi postsovetliku räpi ja satiirilise performance’i vahepealset. Publiku nägudelt peegeldus üllatus, aga neile meeldis. Tundus, et paljud ei tabanud saali astudes ära, mis täpselt toimus, ent peagi hüplesid kõik ühes rütmis.

Kolme õhtu vältel paitasid mu kõrvu mitmed psühhedeelse kõlaga kooslused, kellest üks – Itaalia punt Tau – sobiks oma kergelt šamaaniliku olemusega suurepäraselt kasvõi Viljandi Folgile.

Elustiilifestivali kuju võtnud Tallinn Music Weeki võib õnnestunuks pidada, ent tuleb tunnistada, et koht määrab sageli rohkemgi kui esineja. Mõnel paigal on lihtsalt rohkem vaimu, seintesse imbunud peoenergiat, mis äratab esinejad ja publiku. Muidugi sõltub see ka kuulajast ja hetkest. Minu äratas sel aastal KuKu klubi, mille programm pakkus hingele veidrat puhastuskuuri, pendeldades psühhedeelia, punkarliku raevu ja magusvalusa melanhoolia radadel. Tekkis tunne justkui 1970ndate keldribaaris, kesk armastust ja mässu, õllelõhn ninas, hinges helgus ja rock’n’roll.