:format(webp)/nginx/o/2016/07/19/5642467t1hf3ca.jpg)
Kohustuslik element iga 19. sajandi haritlase eluloos oli kriis. Enamasti seisnes see usukaotuses. Süda tahtis uskuda piiblilugusid ja hauatagust elu, teaduslikult teritunud mõistus ei lasknud. Astronoomia, geoloogia ja evolutsiooniõpetus näisid õõnestavat usu jalgealust.
Tänapäeval on lood pigem vastupidi. Mõistus võib meid juhtida tunnistama mingisugust «filosoofide jumalat» või vähemalt ei räägi selle olemasolule vastu. Aga uhke süda ei tunne, miks sellist tegelast kartma või armastama peaks või millised kohustused ja käitumisviisid tema olemasolust järelduksid.
Vaimsest kriisist ei pääsenud ka Ludwig Feuerbach (1804–1872), põnevalt piiripealne kuju religiooni mõtestamisloos. Pärast teoloogiastuudiumi jõudis ta äratundmisele, et kristluse tuumaks on hoopis inimene ise, olgugi võõrandunud ja enesele arusaamatul kujul. Feuerbachi tasub võrrelda sajand varasema valgustusmõtleja David Hume'iga (kelle usualased kirjutised ilmusid AERi sarjas 2015). Hume taandab meie usutunded hirmudele ja pugemiskalduvusele ning kirjeldab antropoloogiliselt terase sulega religiooni paratamatut pendeldamist järjekinda, kuid inimkauge monoteismi ning segase, kuid tundeid siduva polüteismi vahel.
Feuerbachi usutunded on sügavamad ja avaramad. Nii nagu Hume, oli Feuerbach üks esimesi tunnete (ja kehalisuse) tähtsustajaid filosoofias. Aga religioonis väljenduvate inimtunnete skaala on Feuerbachi silmis suurem. Samas pani ta religioonile süüks inimsoo kogukondlikkuse, kommunaalsuse killustamist moodsaks individualismiks. Religiooni ületamine tähendaks kogukondlikkuse taastumist.
Feuerbach oli käinud Hegeli spekulatiivse idealismi koolis. Talle oli enesestmõistetav, et Hegeli loogilisus, olemise viimine mõistuse ja mõistete alla on filosoofia kui mõtlemistöö lõppjaam. See aga tähendas, et filosoofiast tuli väljuda. 19. sajandil väljuti Hegelist (ehk filosoofiast) kahe ukse kaudu. Eksistentsialistid (nt Kierkegaard) osutasid, et aega, hetke, nüüd-olemist ja sündmuslikkust mõistetele taandada ei saa. Kõik tähtis sünnib hüpetest tundmatusse. Materialistid nagu Feuerbach osutasid, et mõistetele ei saa taandada ruumi, siin-olemist, keha ja kannatusi. Mõistetega maletamise asemel tuleb üle minna praktilisele tegevusele. Feuerbachil võtab praktika tundelise inimarmastuse kuju.
Kõik ENSV üliõpilased pidid diamati seminaritekstina lugema Friedrich Engelsi brošüüri «Ludwig Feuerbach ja saksa klassikalise filosoofia lõpp» ja Marxi teese Feuerbachist. Kuna Feuerbachi enda tekste saadaval polnud, õpiti neist enamasti pähe vaid mõni mantra (filosoofia põhiküsimus, lapse koos pesuveega väljaviskamine jms).
Tänu Riin Kõivu suurepäraselt koostatud, kommenteeritud ja järelsõnastatud raamatule pääseme nüüd sellele radikaalsele mõtlejale lähemale. Feuerbachiga tutvumine aitab muuhulgas ära tunda ka hilisema kommunismi usulise põhja, mida raevukalt salata püüti. Marxi soov «inimene inimesele tagasi anda» lähtus 19. sajandil tajutud kristluse kriisist ja selle tõlgendustest Feuerbachil.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/03/6516849t1hb977.jpg)
Ludwig Feuerbach «Tuleviku filosoofia alused»
Koostanud ja tõlkinud Riin Kõiv
Ilmamaa 2016, 335 lk
/nginx/o/2015/03/29/3915091t1hfdfe.jpg)