Maaelunäitus viskab ninna nii õigena tunduvat lõhna

Näitusevaade näituselt "Elust maal" Foto: Karel Koplimets

End lahkesti maal elajaks tunnistanud paadipõgenik ja menukirjanik Alex Lepajõe ütles hiljuti intervjuus, et maal elab kas romantik või rikas. Ei tea, kas temaga täiel määral nõustuda, sest minu maal kohatud inimesed pole enamasti ühed ega teised, nad lihtsalt elavad oma elu vaatamata sellele, et see elu on suhteliselt vilets, majad murenevad, hambad kukuvad suust, vilja ei viitsi eriti külvata ja parem on maa sööti jätta ning metsatukas varitsevad metsloomad.

Vaadates telesaadet «Maahommik», kohtame seal portreteeritavatena ka pigem erilisi inimesi – neid, kes tegelevad ökobisnesiga või elavad talus, kuhu Eesti Energia elektriliinid ei ulatu, ja oma käega elektri valmis peavad tegema. Maaelu asuks nagu orbiidilt väljas, seda on mõtet kasutada ja kujutada vaid kui PRIA või Euroopa Liidu struktuurifondide rahaga üleval hoitud teatavat simulaakrumit või elu imitatsiooni.

90ndate alguses külastas maaelanikke ja uuris elu maal Andrus Kivirähki loodud professor Kott, kes imestas seatapu üle (millest tüli tõusis, miks inimene noaga seale kallale läks?) ja kelle meeskonnast ühel liikmel jalad alt ära mädanesid, nii et teda tuli kanda ämbris. Ekspeditsioon kujunes korralikuks reisiks pimeduse südamesse.

Samuti võib viimase aja ühe tähtsaima maaelu representatsioonina meediaruumis esile tuua populaarse reality-saate «Prooviabielu» staari Kalvi-Kalle mahajäetud ja roostest puretud traktoripargi kui mälestuse nõukogude aja industraalajastu masinaerotismist. Maaelu korralikumat sorti telepotentsiaal näikse tänapäeval pigem avalduvat samasuguses naeruväärses anakronismis, sellises sensatsioonihimulisemas «ennäe metsalist, millega tema tegeleb!».

Esiplaanil Eero Ijavoineni installatsioon «Naist mul pole, aga hobuseid ma armastan», puit, metallid, valmisesemed, 2017. Karel Koplimets / Tallinna Kunstihoone Foto: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Kõike seda ning palju muud võime kohata ja selle üle ka mõtiskleda, kui vastav eelhäälestus ja ka võimekus juhtub olema, Mari Kartau kureeritud tänavusel kevadnäitusel, mille pealkirjaks isegi mõnevõrra teaduslikku fantastikasse kalduv «Elust maal». Näituse koostööpartner on die-hard-kvaliteetleht Maaleht, ja nagu pressiteade kajastab, «pealinna kunstielule alternatiive otsinud Mari Kartau on ärgitanud end Tallinnas näitama ka Pärnu, Uue-Antsla, Kõima, Mooste, Lauka, Viiratsi, Põlva, Võru, Lehola, Lihula, Türi, Läsna, Kõnnu ja Tartu tegijaid». On ka klassikuid, nagu Tiit Pääsuke, Enn Põldroos, Jaan Elken, Mare Mikof, Peeter Laurits, Evi Tihemets jne. Pole ühtegi Temnikova ja Kasela galerii glamuurset staarkunstnikku.

Traktor on siinkohal oluline, sest see on jõudnud Fideelia-Signe Rootsi käsitluses ka näituse plakatile. Traktor kui eksootiline, fantastiline ja võib-olla ka müütiline olend või objekt. Traktoriks on sedapuhku vana hea T-16, mis ka artikli autoril endal kord maatööd tehes üle varba sõitis, kuid kuna maa oli pehme, sest maal ongi maa pehme, peale kerge ehmatuse muud kurja ei juhtunud, ja selle katusel mängib akordioni keegi naisterahvas, taasluues teatavat sotsrealistlikku põhimotiivi, mida kunstiajalooliselt ka vägagi maaeluga seostada saab.

Mauri Grossi maalid «Absoluutne korrosioon» ja «Belarusi sinine», 2017. Foto: Karel Koplimets

Kunstiilm ja selle esindajad kipuvad üldiselt olema pigem snobistlikud ja kevadnäitust on saatnud mõningane nurin. Seda on peetud nuriseva sektori vaatepunktist kuidagiviisi populistlikuks ja sellisena hülgavat see kaasaegse kunsti didaktilise, korralekutsuva, oma initsieerituses võimsa ja isegi preesterliku positsiooni. Kevadnäitus võtvat kunstilt ära selle semiootilise suursuguse, selle märgisüsteemide sadomasohhistliku ilu.

Inimene ja tema lõhn on see, mida kaasaegne kunst oma vaateväljast üritab välja suruda. Mari Kartau vajutab sellise rahvaläheduse või täpsemalt öeldes maaläheduse pedaali põhja, võib-olla isegi rohkem kui põhja, läbi põhja. Ta on loonud või pigem lõiganud kokku ühe imaginaarse, kuid samal ajal füüsiliselt tajutava maakeskkonna. Sest kas võiks olla midagi lähedasemat kui hais, kui vana hea maahais, mida saab näitusel ka tunda ning mis loob sellisena väga hea ja õige häälestuse? Häälestus on väga oluline, sest kuulsa maafilosoofi ja natsipartei eksliikme, siinkohal sugugi mitte kohatult meenuva Heideggeri mõisteaparaadis on olulisel kohal väljend stimmung ehk «häälestus». Maa ikka peab häälestama ja hais ka häälestab.

Silja Saarepuu ja Villu Plink, video «O», 2014. Karel Koplimets / Tallinna Kunstihoone Foto: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Kirjutasin kord isegi ühe kirjandusajakirja palvel päeviku oma jõulunädalast maal ja saatus mängis selle lõpuks ette õnneliku olukorra, mil esmaspäeva hommikul külma ilmaga Tallinna tagasi pöördusin ja väljas valitses kange sitahais, mida tõi tuul mõne kilomeetri kaugusel asuvate lautade juurest. Lõhna mõttes tuntavaimaks osutub Noolegrupi-nimelise grupi rustikaalne installatsioon, milles võime kohata galeriisse toodud lõhutud küttepuid, lambavilla, sülti, teravilja, koduveini jne, mis ei rohkem ega vähem kui viskab ninna kirbet, ent samal ajal lustlikku sõnnikuhaisu. Usun küll, et minu külastamishetkel see oli pigem error kui taotlus, aga neid kahte fenomeni ei tahaks alati teineteisest lahutada.

Maaga seotud teemadest on paljud pähe tulevad seosed saanud kaetud, ainsa puudusena võib ehk välja tuua, et mitte keegi ei ole käsitlenud üht maarahva põhilisemat kodulooma, isegi vennaks kutsutud kodusiga. Küll on võimalik saada maaühendusi selliste oluliste jumala loodud olendite nagu lehma, metssea ja haugi kaudu. Ning muidugi traktorid ning nende omailm.

Aknalauale on asetatud ka rahvaskulptori Tauno Kangro väike taies – Kangro kohta küll erakordselt pisiplastiline töö, ent mõne talle iseloomulikuma ja rohkemat tuntust toonud töö näitusele saamiseks tulnuks kunstihoone sein maha lõhkuda. Kangro pidas eelmisel kevadel Vabaduse väljakul maha võimsa juubelinäituse, ja kui ta ei oleks ka varem olnud demokraatliku kevadnäituse formaadi kõlblikuks tunnistatud, võiks olukorda tunnistada Morrissey laulupealkirjaga «The More You Ignore Me, the Closer I Get» ehk «mida rohkem mind ignoreerid, seda lähemale pääsen». Kunstiilm Kangrot ei taha, aga tema pressib ikka sisse. Ja kui ei saa massiga, siis vähemalt midagi väiksemat aknalauale.

Mari Kartau kureeritud «Elust maal» osutub adekvaatseks käsitluseks, sest läheneb asjale läbi fantasmide, projektsioonide, flashbackʼide, mütoloogiliste kihistuste, huumori ja ka ready-made-realismi. Tekitab tahtmise rüübata üks tubli suutäis otse lehma seest väljutatud maapiima, mis nii mõnelegi kõhule ehk mõjuks laastavalt.

Kevadnäitusel osalevate kunstnike töid saab osta siit: http://noar.eu/et/kunstiotsing/?askp=0&tg[81]=1/

Näitus

Eesti Kunstnike Liit ja Maaleht esitlevad: «Elust maal»

Kuraator Mari Kartau

Tallinna Kunstihoones 16. aprillini