Hea mõte liiga paljude sõnadega

Michel Bussi «Mustad vesiroosid» Foto: Raamat

Prantsuse autori Michel Bussi raamat «Mustad vesiroosid» meenutas mulle kahte asja. Esiteks Eduard Vilde «Pisuhännast» seda kohta, kus Laura kommenteerib Ludwig Sanderi esikromaani ja sellele antud auhinda: «Paiguti nii hästi, et minu Tiitki need kohad võiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik pisuhänd, ja siis see lõpp…» Teine oli Louis de Bernieres'i «Kapten Corelli mandoliin», kus kuum armastuslugu tipneb aastaid eemalt jumaldamisega. Romantiline kujutelm tähendab ka kahe inimese elamata elu. See on arguse traagika, milles pole midagi romantilist.

«Mustadest vesiroosidest» on raske arvustust kirjutada. Kirjanik kasutab iselaadset jutustamisviisi ning kui ma selle siin ära räägin, siis reedan ka lahenduse. Niisiis, Givernys, maalilises külas, mis on tuntud impressionistliku maalikunstniku Claude Monet' endiseaegse kodukohana, tapetakse järgemööda kolm inimest ja koer. Üks mõrv saja lehekülje kohta (pluss koer) on tubli krimiloo tempo, detektiividel tuleb tööd kogu aeg juurde ja igav ei hakka, kuid lõpuni lugu välja ei kanna. Huvitav, aga venib.

Alguses on aeglaselt kulgev jutustus puhas naudisklemine. Kirjanik laseb lugejal olustikku sisse elada, tegelastega tuttavaks saada ja alles siis hakkab sündmuste areng kiirust koguma. Lõpus, kui lugejal hakkab pilt juba enam-vähem selgeks saama, aeglustab kirjanik järsku tempot.

See ei ole hea käiguvahetus. Tundub, nagu oleks kirjastus mahu ette andnud ja nii see autor seal siis pigistab tegelastest viimast, püüdes seejuures lõppu mitte välja lobiseda. Kui üks tegelane seisab kaks peatükki püssitoru ees, siis see on tüütu. Midagi ju ei toimu: üks tegelane ütleb, et tee nii, ja teine ütleb, et ei tee, ja nii ongi. Lugeja hakkab diagonaalis üle ridade laskma ja loeb edasi alles siis, kui veri on rohu punaseks värvinud. Kolmas tegelane oma süngetes sisekaemustes – ammu on selge, kuhu see asi tüürib, nii et pole mõtet nii pikalt jorutada. Neljas tegelane sekkub sündmuste käiku väliselt ühel ja tegelikult hoopis teisel põhjusel. Mitmepalgelisus on krimiloos teretulnud, lausa kohustuslik, kuid kui tegelast avatakse tema sisekaemuse kaudu, peaksid erinevad motiivid ka lugejale avalduma. Muidu juhtub, nagu juhtuski – tolksti ja siis see imelik lõpp.  

Samalt autorilt on eesti keelest varem ilmunud «Leidlaps lumes». Ma lugesin ühest raamatublogist, et seal saavad dramaatilised sündmused seebiooperlikult õnneliku lõpu. Tuleb tunnistada, et ka «Vesiroosides» jätkab Bussi sissetallatud rajal. Lõpp on küll veidi vähem roosiline, kuid see tuleb tegelaste vanusest – lilledel jääb õitsemiseks vähem aega.

Ma olen Givernys Monet' aias käinud. Kui inimene teab enamikku Monet' töid peast ja tal on nii palju kujutlusvõimet, et suudab turistikarju eirates ainult maastikule keskenduda, siis on see hingemattev elamus. Loomulikult ei tule vaataja kunagi selle peale, et aia ümber ja taga püüab küla elada oma igapäevast elu, millele suures osas just turistid sissetuleku annavad, kuid keda vaid vaevu sallitakse. Kui maksate lössis plasttopsikus valge veini eest kaks korda rohkem kui Pariisis, siis on hämmeldumine kohatu – see ongi konveier, kus nõusid pesta pole kellelgi aega.

Autor ütleb eessõnas, et kogu info, mis puudutab Giverny küla ja Monet'd, on autentne. Mõte krimiloost, kus kohalikud tuntud turismimagneti varjus oma suhteid klaarivad, on huvitav. Ajalooliste faktide kasutamine on köitev. Jutustamise viis on põnev. Autor võinuks aga Georges Simenoni Maigret' lugudest õppust võtta – «Vesiroosid» on kahtlemata samasugune meelelahutus, nii et pole põhjust säärasel hulgal sisekaemustes sekeldada.  

Michel Bussi «Mustad vesiroosid» Foto: Raamat

Michel Bussi «Mustad vesiroosid»

Varrak 2017

367 lk