«Mustadest vesiroosidest» on raske arvustust kirjutada. Kirjanik kasutab iselaadset jutustamisviisi ning kui ma selle siin ära räägin, siis reedan ka lahenduse. Niisiis, Givernys, maalilises külas, mis on tuntud impressionistliku maalikunstniku Claude Monet' endiseaegse kodukohana, tapetakse järgemööda kolm inimest ja koer. Üks mõrv saja lehekülje kohta (pluss koer) on tubli krimiloo tempo, detektiividel tuleb tööd kogu aeg juurde ja igav ei hakka, kuid lõpuni lugu välja ei kanna. Huvitav, aga venib.
Alguses on aeglaselt kulgev jutustus puhas naudisklemine. Kirjanik laseb lugejal olustikku sisse elada, tegelastega tuttavaks saada ja alles siis hakkab sündmuste areng kiirust koguma. Lõpus, kui lugejal hakkab pilt juba enam-vähem selgeks saama, aeglustab kirjanik järsku tempot.
See ei ole hea käiguvahetus. Tundub, nagu oleks kirjastus mahu ette andnud ja nii see autor seal siis pigistab tegelastest viimast, püüdes seejuures lõppu mitte välja lobiseda. Kui üks tegelane seisab kaks peatükki püssitoru ees, siis see on tüütu. Midagi ju ei toimu: üks tegelane ütleb, et tee nii, ja teine ütleb, et ei tee, ja nii ongi. Lugeja hakkab diagonaalis üle ridade laskma ja loeb edasi alles siis, kui veri on rohu punaseks värvinud. Kolmas tegelane oma süngetes sisekaemustes – ammu on selge, kuhu see asi tüürib, nii et pole mõtet nii pikalt jorutada. Neljas tegelane sekkub sündmuste käiku väliselt ühel ja tegelikult hoopis teisel põhjusel. Mitmepalgelisus on krimiloos teretulnud, lausa kohustuslik, kuid kui tegelast avatakse tema sisekaemuse kaudu, peaksid erinevad motiivid ka lugejale avalduma. Muidu juhtub, nagu juhtuski – tolksti ja siis see imelik lõpp.