:format(webp)/nginx/o/2017/12/06/7382243t1hb4d9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522153t1h2e7e.jpg)
«The Cleaner»
Marina Abramovići retrospektiivnäitus
Moderna Museet, Stockholm
Avatud 21. maini
Äärmuslik ja mõjuv Marina Abramović (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu lapsepõlves pidid maalid koduseintel diivaniga kokku sobima. Ma vihkan mõtet, et kunst peab midagi ilusat olema. Kunst on midagi palju rohkemat. Kunst on ohtlik ja häiriv. Kunst on tõsine asi.» (Marina Abramović Rootsi uudisteagentuurile TT)
Kui ma mõni aasta tagasi David LaChapelle'i esimesel mastaapsel ülevaatenäitusel («Burning Beauty», 2013, Fotografiska museet, Stockholm) käisin, veetsin seal kolm ja pool tundi, mis oli minu isiklik rekord kellegi isikunäitusel viibida. Hiljuti Moderna Museetis Marina Abramovići retrospektiivnäituse külastuse pikkuseks sai kuus tundi. Mitte et ma isiklikke näitusekülastuse kestusrekordeid püstitaksin, vaid nende mõlema näituse tööd on kuidagi eriliselt mõjudes tekitanud soovi mitte ainult vaadata, vaid ka näha ja tunnetada.
Neid kahte pealtnäha täiesti erinevat kunstnikku seob peale maailmakuulsuse ka uskumatu töökus ja peaaegu ebainimlik järjekindlus oma eesmärgi saavutamisel, aga ka publiku kahte leeri liigitumine. Üks arvamustest peab LaChapelle'i pealiskaudseks, kuulsustele ja välisele hiilgusele fokusseeritud kitšifotograafiks. Teine seisukoht näeb esmapilgul ehk märkamatuks jäävat sõnumit ja peab teda ülimalt ühiskonnakriitiliseks. Abramovići töid on peetud ja peetakse paljude poolt pigem äärmuslikeks masohhistlike meeleolude väljenduseks kui kunstiks ja ka nüüd, kui tema tööd on enam vaimset kui füüsilist laadi, jaotub publik kas hukkamõistjateks või imetlejateks. Üks mis kindel, ükskõikseks ei jää mõlema kunstniku puhul küll keegi.
Kaasaegse kunstiga on üldse nii, et sellest huvitujad kuuluvad ikka veel valdavasse vähemusse. See on ehk ka arusaadav, sest kuidas peaks kunstiteosest aru saama, kui puuduvad tuntud mõõdupuud nagu elulähedane kujutamisviis ja meisterlik teostus. Nii peetaksegi seda mõttetuks või üldsegi mitte kunstiks. Hiljuti puutusin kokku hoopis üllatava seisukohaga, kui ühe Pariisis resideeriva kolleegiga kaasaegse kunsti teemadel vestlesime. Kuna olin äsja Abramovići näituselt tulnud, rääkisime muuhulgas ka tema töödest. Juttu tuli just «Artist is Presenti» (2010, MoMa) performance'ist, millesse mu jutukaaslane vägagi kriitiliselt suhtus. Minu kaitsekõne Abramovići sõnumist siin ja praegu kogemise ning üksteise jaoks füüsiliselt ja mentaalselt kohal olemise tähtsusest põrkus kurtidele kõrvadele. Vestluskaaslase sõnul teeb idamaades õpitud praktikate (Abramović reisis korduvalt Indiasse, et sealsetelt munkadelt selle maa vanimat, Vispassana-meditatsiooni õppida) sellisel kujul rakendamine sellest mittetõsiseltvõetava show-ürituse, mida kindlalt kunstiks nimetada ei saa.
Õnneks ei ole maailm üheselt mõistetav, saati siis veel kunst. Ja lõppude lõpuks ei ole ju ka tähtis, kas nt Abramovići nädal kestnud performance'it «The Cleaner» (27.02–05.03, Eric Ericson Hall, Stockholm) kunstiks või millekski muuks nimetada, kui selles osalenud inimesed spirituaalse kogemuse võrra rikkamaks said ja ehk edaspidi oma väärtushinnangute rõhuasetuse üle mõtisklevad.
Abramovići retrospektiiv
Olen täiesti päri Rootsi riigiraadio kultuuriuudistes väljaöelduga, et Marina Abramovići näitusele minnes tuleb arvestada millegi täiesti ebatavalisega ja kindlasti on kasuks mõningane eeltöö.
Näitus algab juba fuajees, kus pika laua taga istuvad inimesed musti ja valgeid riisiterasid loevad. Tegemist on ühega Abramović-meetodite sarjast, mille eesmärk on kontsentratsiooni ja käesoleva hetke teadvustamise harjutamine. Paremaks keskendumiseks aitavad kaasa helisummutavad kõrvaklapid. On huvitav jälgida, kuidas igal inimesel on oma süsteem – kes laob riisiteri kümnekaupa ühtlastesse ridadesse, kes loob tekkivatest mustadest ja valgetest kuhjakestest sümmeetrilisi või hoopis kunstipäraseid mustreid. «Mida kauem aega sa sellesse tegevusse panustad, seda tugevam elamus,» ütles Abramović Rootsi uudisteagentuurile TT.
«Riisi lugemine on lihtne. Alguses on sul huvitav ja tore, aga siis hakkad sa mind vihkama. Muutud närviliseks ja vihaseks, kuid ei anna alla. Ja siis toimub avanemine. Loe riisi, tule minu näitusele ning kõik saab selgeks.»
Otsustan siin siiski mitte järjekorras seista ja sisenen näituseruumidesse.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522157t1h6fc0.jpg)
Kui tavapäraselt ripuvad näituseseintel maalid, siis nüüd projitseerivad kümned ja kümned projektorid seintele Abramovići filmilindile jäädvustatud performance'eid. Ligi neljakümneaastase kunstnikukarjääri jooksul valminud tööd on jaotatud eri aastakümnete järgi. Loodud on erinevate meeleoludega ruume ja ruumiosi, mängides selles oleva valgusega.
Mõtlen, et kuigi performance on just selles hetkes sündiv kunst, on siiski hea, et seda filmilindile on jäädvustatud. Just nii nagu kvaliteetne repro maalist kaotab suure osa oma mõjujõust, nii ka videona esitatud performance. Üks salvestis ei saa ju kunagi edasi anda toimuva vahetu nägemise emotsiooni ega selles hetkes inimestevahelise energia kogemist. Aga kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis videost võib saada mingigi ettekujutuse selle naise piireületavast pühendumisest kunstile.
Üsna suure ruumi võtavad enda alla kunagise elu- ja kunstipartneri Ulayga tehtud tööd (1976–88). Seintel näeb legendaarseid «elavaid pilte» performance'itest nagu «Breathing in / breathing out» (1977), «Imponderabilia» (1977), «Rest Energy» (1980) jne. Eraldi laest rippuvate ekraanide mõlemal pool saab jälgida Marina ja Ulay 90 päeva kestnud teekonda Hiina müüril, et igaveseks lahku minna («The Lovers», 1988). Keset saali on koha leidnud imekombel alles hoitud vana Citroëni väikebuss, milles kunstnikepaar mitu aastat elas, töötas ja mööda Euroopat reisis.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522145t1hee94.jpg)
Hoopis teistlaadi meeleolu valitseb saalis, mille eksponaadid ja videod on pärit Abramovići n-ö hirmu- ja surmapiire kompavast perioodist. Ühte seina katavad mustvalged fotod põlevast viisnurgast, mille sisse naine pikali heitis ja lõpuks sissehingatud suitsu tõttu teadvuse kaotas, «Rhythm 5» (1974), teise seina äärde on kaetud valge linaga täpselt samasugune laud nagu aastal 1974, «Rhythm 0», kui publik sellele laotatud esemeid kuue tunni jooksul naise peal sai proovida. Laua taga seinal vahetuvad slaidid annavad teada, kui kaugele publik läks.
Eraldi seinaorvas on koha leidnud väiksem valge linaga kaetud laud, millel pudel veini, klaas, meepurk ja veel mõned sümboolsed esemed. Slaidid seinal näitavad hetki performance'ilt «Lips of Thomas» (1975), kus Marina pärast aeglast meesöömist ja veinijoomist on purunenud veiniklaasi tükiga endale kõhu peale viisnurga joonistanud ning piitsutab ennast, kuni valu kaob. Seejärel heidab ihualasti naine ehtsast jääst ristile, kuni publik ei suuda seda enam vaadata ja tema alt jääplokid eemaldab. Ka näitusesaali on toodud ehtsast jääst rist, saan katsudes selles ise veenduda. Kõik kokku moodustab installatsiooni, mis mõjub ootamatult teatraalselt, kuna on paigutatud pisut kõrgemale pinnale justkui lavale.
Peast käib läbi mõte, et kui juba ehtne jää on kohal, kas siis ka kondid? Ja ma ei eksi. Punase sametkardina taga, üsna väikeses hämaras ruumis on koha leidnud Abramovićile rahvusvahelise tuntuse toonud töö «Balcan Baroque» (1997, Veneetsia biennaal). Videos seisab valges kitlis kunstnik ja räägib tõsise näoga üksikasjalikult «kuidas meie, Balkanil, rotte tapame». Kahele poole teda on projitseeritud kunstniku isa ja ema portree. Ruumi täidab hingemattev hais, mis levib nurka kuhjatud hiiglaslikest loomakontidest. Ma ei ole kunagi nii suuri konte näinud. Mul on raske ette kujutada, kuidas Marina neli päeva järjest kuus tundi päevas sellise ligeda hunniku otsas istus ja pühendunult harjaga veriseid konte puhastas, kuni ta valge kleit lihuniku kitlit meenutama hakkas. See tugeva poliitilise alatooniga Jugoslaavia sõja massihaudadest ajendatud projekt äratas suurt tähelepanu ja tõi Abramovićile biennaali ihaldatuima auhinna Kuldlõvi.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522127t1hbce4.jpg)
Kolm sarja «Freeing» tööd mõjuvad kohutavalt masendavalt ja kitsas pime ruum süvendab tunnet veelgi. Suures plaanis on filmitud Abramovići nägu, kus ta monotoonsel häälel pähetulevaid sõnu lausub («Freeing the Memory», 1975). Kõrvaloleval videol on näha alasti naist Aafrika trummirütmi saatel end masinlikult liigutamas, tema nägu varjab üleni pead kattev must rätik («Freeing the Body», 1975). Kolmas video on eriti häiriv. Marina lamab selili põrandal, tahapoole painutatud peaga kaamera poole. Ta karjub niikaua, kuni kaotab hääle ehk siis kolm tundi («Freeing the Voice», 1975). Vaatan seda videot vaid mõne hetke, sest see mõjub kui kellegi kannatuste abitu pealt vaatamine. Väikest ruumi täidab nende videote kakofoonia, mis emotsiooni võimendab. Püüan ignoreerida seda itku, mis aeg-ajalt läbi näituse ikka ja jälle minu kõrvu kostab.
Reperformance
Kogu näituseperioodi jooksul (18.02–21.05.2017) taasesitavad mitmeid performance'eid selleks spetsiaalse väljaõppe saanud noored performer'id. «Cleaning the Mirror» (1975) toimub iga näituse lahtioleku päeval. Toolil istub naine ja tema süles määrdunud inimskelett, mida ta väga hellalt ja pühendunult harjaga puhastab. Performance on täis sümboleid, millest olulisim elu ajutisus ja surm. Harjast tilgub seebivett põrandale ja küürija riietele. Kui mõne tunni pärast uuesti sinna ruumi tulen, seisab paljasjalgne naine püsti ja harjab endiselt keskendunult toolil istuvat skeletti. Maha tilkunud sopane vesi katab juba suure osa põrandast. Originaalesituse kolmest tunnist saab kuus.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522137t1hc9a9.jpg)
Kõigi nende kuue tunni jooksul teen näitusele mitu tiiru peale ja alati on midagi, mida vaadata, sest kokku on kogutud ju tõesti ligi nelja aastakümne looming. Mõnes ruumis on nähtud video asendunud teisega ja mul on hea meel, et ma pole veel ära läinud. Mitmesse kohta on toole paigutatud, et oleks mugavam ekraanidel toimuvat jälgida.
Ootan, et vabaneks tool ühe ekraani ees, kus otse kaamerasse vaadates räägib kunstnik ise. Panen klapid pähe ja saan varsti aru, et Marina räägib performance'ist «512 Hours» (2014). Ta on iga päeva lõpus istunud kaamera ette, et võtta mõne lausega see päev kokku. Olin enne vaadanud kaadreid sellest performance'ist ja leidnud suuri sarnasusi performance'iga «The Cleaner» (2017), kus ma ise sain osaline olla. Serpentine'i galeriis Londonis toimus tegevus mitmes täiesti tühjas ruumis. Inimesed seisid ruumi keskel oleval platvormil või seina ääres, istusid toolidel või heitsid välivooditele pikali. Oli näha Abramovići ja tema kaastöötajat Linsey Peisingeri, kes ühe ja teise juurde minnes nende asukohti vahetasid. Mõnikord liiguti lausa aegluubis või seisti kinnisilmi, ikka selleks, et tunnetada iseenda olemist selles ruumis ja hetkes. Kõik osalejad kandsid kõrvaklappe, mis neid segavatest helidest vabastas, ja see oli ka oluline erinevus performance'st «The Cleaner», kus kuulmismeel inimesi ühendas.
Istun toolil, kõrvaklapid peas. Abramović vaatab mulle otsa, kirjeldab päeval toimunut ja jagab oma mõtteid ning elamusi. Ühtäkki ei ole see minu jaoks enam Londonis toimunu kirjeldus, vaid Marina räägib just seda, mida mina olin tunnetanud ja kogenud performance'is osaledes(loe Postimees 9.03.2017).
Tagasi näitusel
Kahe nädala möödudes on mul jällegi Stockholmi asja ja nii ei lase ma käest võimalust veel kord Marina Abramovići näitusele minna. Tahan vastust saada kahele küsimusele: mis on saanud ja saab kontidest (näitus kestab ju ligi kolm kuud!) ja kas ning kuidas ma taasesitatavat performance'it «Freeing the Voice »(1975) suudan vaadata.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522151t1hcf9e.jpg)
Külastajaid paistab sel korral vähem olevat ja nii pääsen kiiremini punasesse hämarasse ruumi, mille võtab enda alla installatsioon «Balcan Baroque». Märkan üllatusega, et lehk on peaaegu kadunud. Võtan näitusetöötajal nööbist ja uurin, kas konte on vahetatud. Saan teada, et kuigi neid on juba algselt keemiliselt töödeldud, hakkas kuhilast sellegipoolest haisu levima. Loomulikult tõi see kaasa palju kaebusi. Muuhulgas saan teada, et näitusel käis ka Ulay, kes levivat haisu vägagi pahaks pani. Kõrvalsaalis on nimelt suur kogu tema osalusega töödest ning see mõjutavat tema kunsti negatiivselt. Abramovići sõnul käib aga see «väike meeldiv lõhn» asja juurde ja ta andis lootust, et see aja jooksul lahtub.
Saalis, mida täidavad Abramovići noorusaastate tööd, märgitakse maha must ruut, sätitakse valgust ja seatakse paika filmikaamera. Käivad ettevalmistused performance'i «Freeing the Voice» taasesituseks.
Täpselt kell kolm siseneb ruumi paljasjalgne musta riietatud noormees ja heidab selili valge linaga kaetud madratsile. Ta nihutab ennast nii, et tahakallutatud pea ulatuks üle ääre põrandale. Mees kinnistab oma pilgu üle pea ühte punkti, avab suu ja keskendub. Mõne aja pärast kajab üle ruumi AAAAA.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522183t1h08bf.jpg)
Seisan ja vaatan pisut eemalt koos väheste külastajatega. Astun lähemale ja mõtlen, mida ma tunnen. Iga minutiga süveneb äng ja raskustunne rinnus. Hinge lõikuv hääl on kui valudes vaevleja appikarje. Otsustan mõne aja pärast pausi teha ja liigun näituseruumidest välja. Üks naine astub mulle ligi ja küsib, kas ma olen selle noormehe ema. Ilmselt on nägu mu emotsioone hästi peegeldanud.
Kui ma pärast kohvipausi näitusealale tagasi lähen, kaigub karjete jada mulle üle ruumide juba sisenedes vastu. Mõte mõnda Abramovići videosse süüvida ei teostu, sest «hääle vabastamine» kostab kõrvaklappidestki läbi. Sisenen ruumi, kus performance aset leiab. Nüüd, kui selle algusest on peaaegu kaks ja pool tundi möödunud, avaneb hoopis teine vaatepilt. Publikut peaaegu pole, vaid mõned inimesed on ukseavade lähedale seisma jäänud. Ümber performer'i istuvad maas mõned naised. Kaamera käib ja salvestab ehtsateks kannatusteks saanud mängu. Enne liikumatuna püsinud keha rappub karjeteks muutunud hääle taktis, üks jalg tõmbub kõverdunult konksu.
Mulle tundub, et ühe käe sõrmed on krampi kiskunud, sest ta püüab neid teise käega sirgeks tõmmata. Seisan ja mõtlen, et mida me, inimesed, teeme? On täiesti arusaadav, miks üritust just publikurohkus ei saada. Hääl katkeb mõneks pikaks hetkeks, et siis kontrollimatute liigutuste saatel nuukseteks sumbuda. Vaatan paanikas ringi, sest minu meelest on arstiabi tarvis. Maas istunud naised sekkuvadki. Nad tõstavad mehe pead ja masseerivad tema käsi ning jalgu. Täiesti valgeks muutunud näkku tuleb peagi õhetus ja kusagil ära olnud pilku nägemine.
Mees on tagasi. Lahkun, pisarad silmis. Mõtlen inimestele, kes selliseid kannatusi päriselus on näinud, ja soovin, et maailm oleks parem paik kõigile.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522167t1h626d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522217t1h023f.jpg)
Näitus
«The Cleaner»
Marina Abramovići retrospektiivnäitus
Moderna Museet, Stockholm
Avatud 21. maini