Marko Mäetamm käib ajaga kaasas

Mõned asjad on juba ennetavalt selged. Marko Mäetamm on olnud Eesti kunstiareenil väga edukas kunstnik juba viimased veerandsada aastat. Ta on saanud hulga kunstipreemiaid, tema teosed on muuseumikogude kraam, tema kataloogide lehitsemisega võib sisustada terve nädalavahetuse jne. Või kas kellelegi meenub veel mõni kunstnik, kes on võitnud Eesti paviljoni konkursi rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil esinemiseks rohkem kui ühe korra? Mäetamm tegi seda 2003. aastal koos Kaido Olega ja 2007. aastal üksi.

Taasiseseisvumisjärgsetel aastatel täitis Mäetamm eeskujulikult neopopi nišši, mida kunstiteoreetikud vältimatusena esile kerkimas nägid, sest seal, kuhu saabub kapitalism, peab tekkima ka tarbimiskultuuriga tegelev popilik kujundikeel, muidu ei ole loogiline. Saanud kunstimaailmas jala ukse vahele, ei jäänud ta siiski elu lõpuni hipilikke lilli, liblikaid ja Lennoneid maalima, vaid võttis popkunsti tööriistakastist kaasa kõige tähtsama – oskuse asju mitte kunagi liiga tõsiselt võtta – ning asus teele, ka edaspidi kõrget ja madalat kultuuri omavahel julgelt kokku segades.

Sajandivahetuse ümbruses valmisid Mäetammel tema nn skemaatilised seeriad asjade olemusest või keemilisest struktuurist, mis olid peaaegu geniaalsed. Järgnes nn veritsevate majade seeria, millest kasvas omakorda välja tema söövitavalt humoorikas Veneetsia projekt, kus luuserist kunstnik tagajärjetult kirvega oma naist ja lapsi taga ajas, ise järjest enam verega kattudes. Seejärel tulid argisemad koomiksid ja teatud leebumine.

Mäetamme värskeima, Tallinna Linnagaleriis avatud isikunäituse pealkiri on «Ma ainult striimin». Olin üks neist kunstikriitikuist, kes kunstniku eelmist suurt kodumaist ülesastumist kritiseerida julges, nii et ootasin seda näitust kõrgendatud huviga. Täpsemat artikli sisu ei mäleta, aga pakun välja, et seal leidusid kindlasti sellised mahategeva kriitika stampkujundid nagu «enesekordamine», «paigaltammumine» ja «mida-ta-sellega-üldse-öelda-tahab».

Tuumikpere olmenääkluste ja väikese intensiivsusega koduvägivalla teema, mis lennutas Mäetamme aastakümne eest Veneetsia biennaalile, tõi talle välisgalerii esinduslepingu ja mõni aasta hiljem ka Balti Assamblee kunstipreemia, oli muutunud juba nagu kergelt ragisevaks vinüülplaadiks, mis oli jäänud eduka DJ ajju luupima. Nüüd enam mitte. Tõepoolest, kaua sa halad, et küll vallutaks maailma, aga pereelu tahab ka elamist?

Mure maailma pärast

«Pärast oma seni suurimat isikunäitust – «Kodus ja võõrsil» Kumus 2015. aasta suvel – tundsin korraga, et miski minus haagib mind pärast kõiki neid aastaid lõpuks perekonnalugude jutustamise konksu otsast lahti. Selline tunne oli, et samal ajal, kui kaevan oma magamistoa põrandast läbi keldri maa sisse üha sügavamat auku, toimub ümber maja nii palju huvitavat,» räägib Mäetamm linnagalerii näituse pressiteates.

Selgub, et see ei olegi ainult suitsukatteks öeldud. Näitusel leiduvad näiteks Donald Trumpi teemaline teos, põlev reisilennuk ja üks päris hea puändiga tekstimaal, mis räägib suitsiiditerroristist. Oma jao saab ka pagulaskriisi kommenteerida üritanud Al Weiwei. Mäetamm annaks nagu mõista, et tarbib senisest aktiivsemalt meediat ja tunneb maailma pärast muret. Või sirvib vähemalt uudiste pealkirju. Nagu me kõik. Kõigega ei jaksa nagunii kursis olla, kõiki tarku raamatuid läbi lugeda, kõikide maailma kriiside või konfliktide kohta pädevat arvamust avaldada.

Ent alateadvus annab talle märku, et sageli ongi parem mitte teada. Mitmed koomiksiruutudena vormistatud dialoogid on kirjutatud kõnemullidesse mustal taustal. Nii võib vaataja mõelda, et vestlus toimub pimedas toas teki all, ent võib-olla hoopiski unes? Vahet pole, näitusel oleme nagunii lõksus Mäetamme peas. Kasutades kõikvõimalikke tehnikaid ja formaate (akrüülmaalid, joonistused, animatsioon, keraamika, skulptuur jne), struktureerib ta oma teoste voolu eklektilisteks kooslusteks, n-ö alateadvuse kambriteks. Sageli kordub tupiku ja labürindi kujund.

Mida rohkem, seda parem

See on kunst, mis toimib seda efektiivsemalt, mida rohkem seda on ja mida mitmekesisem see on. Õnneks on Mäetamm jätkuvalt üsnagi produktiivne ja käib ajaga kaasas. Ainuüksi ingliskeelne verb streaming kõlab peaaegu nagu «postinternet». Nalja saab ka, sest enamasti põhineb Mäetamme kunst pildi ja teksti koosmõjul. See kunst on värviküllane ning kergesti ligipääsetav: sa ei pea olema ilmtingimata viis aastat kunstikoolis käinud, et seda hinnata. Tema jutustused on kaasahaaravad isegi siis, kui need ei ole alati huvitavad.

Näeme kunstnikku, kes ei ürita ilmtingimata ühiskonda dotseerida, vaid jagab selle asemel vaatajatega pigem oma hirme, kahtlusi või peataolekut. Ja see tekitab omakorda päris hea ajendi samastumiseks selles segases tõejärgses maailmas, kus enne kellaviieteed võib juhtuda vähemalt viisteist uskumatut asja, mis röövivad sinult söögiisu või isegi ööune. Mis on eriti frustreeriv juhul, kui sulle meeldib su õhtusöök ja su ööuni.

Muide, hajameelsus on üks kummaline asi. Mõtlesin, et Mäetamm on kindlasti üks kunstnikupalga pälvinutest, aga kontrollides selgus, et ei ole ta seni riigilt midagi saanud. Äkki siis järgmine kord?

***

NÄITUS

Marko Mäetamm

«Ma ainult striimin»

Kuraator: Siim Preiman

Tallinna Linnagaleriis 30. aprillini